1. Multši all mõistetakse taimede
kasvupinnasele või –substraadile peale laotatud kattematerjali kihti.
Multšimise eesmärgiks on eelkõige niiskuse säilitamine mullas ning ka
juurestiku külmakaitse talveperioodil. Mõnel määral vähendavad multšid ka
umbrohtumist ning lagunedes toimivad pinnaseparandajatena. Sageli kasutatakse
multše ka dekoratiiveesmärkidel. Multšide kasutamist peetakse nii aiakujunduses
kui linnahaljastuses peaaegu normiks. Multšitud pindasid peetakse ilusaks ja
usutakse, et multšikiht kaitseb umbrohtumise ja kuivamise eest. Siiski tuleb
arvestada, et multšimise mõju avaldub
vaid siis, kui multše kasutatakse õigesti.
Multšid
jagatakse kasutusotstarbe ja materjali järgi. Samuti võib neid jagada
lämmastikurikasteks (muruniide, kõdusõnnik) ning süsinikurikasteks (puiduhake,
põhk) materjalideks. Neid omadusi on kasulik teada väetamise puhul.
Kasutusotstarbe
järgi jagunevad multšid
·
dekoratiivmultšideks,
·
istutusala- ja pargimultšideks,
·
maastiku- ja rajatistemultšideks,
·
tarbeaiamultšideks,
·
eriotstarbelisteks multšideks.
Multši
materjali järgi jagatakse need orgaanilisteks (peenestatud männikoor,
põhumatid, kakaoubade koored, turvas, rohu ja põhu hekslid, paber, kompost),
mineraalseteks (graniitkillustik, kergkruus, dekoratiivkivid, klaasgraanuid,
kruus, liiv, merekarbid, tellisepuru, dekoratiivkivid), sünteetilisteks
(erinevad geotekstiilid, maasikakile, peenravaip) ja kombineeritud multšideks
(geotekstiilid koos mineraalsete või orgaaniliste materjalidega).
Erinevate
multšide kasutamine: tavaliselt laotatakse multš suurele istutusalale ühtlaselt
ja ülepinnaliselt. Puude võraalused multšitakse igaüks eraldi. Multš laotatakse tihendatult kuni 7 cm paksusel,
puude võra alune jäetakse tüve juurest 10 cm raadiuses vabaks. Oluline on enne
piinase multšimist eemaldada kõik umbrohud, eriti juurumbrohud. Multš
laotatakse niiskele pinnale. Lisaks vajab multš ka hooldamist: regulaarset õhustamist, kobestamist ja tasandamist, umbrohtude eemaldamist, puhastamist ning vajadusel täiendamist. Üldine reegel on, et multsi ei laotata enne maapinna sulamist.
Hea multši
positiivsed mõjud haljasaladel on järgmised:
·
multšitud istutusalad on nägusad ning jätavad
viimistletud mulje;
·
multš hoiab mullaniiskust;
·
multš parandab kasvupinnase mikrobioloogilisi
omadusi;
·
multš vähendab (kuid ei väldi!) istutusalade
umbrohtumist;
·
väheneb niitmisvajadus; eriti oluline on see
väikestel pindadel ja kohtades, kuhu niidukiga pääs on raskendatud.
Multšil
on ka negatiivseid omadusi. Kuna multše hakati algselt kasutama eelkõige
lõunamaades, et vältida pinnase läbikuivamist, siis meie kliimas ilnevad
mõningad probleemid. Näiteks multšitud alad sulavad kevadel hiljem, seega võib
vegetatsiooniperiood alata paar nädalat hiljem. Paksem kiht võib soodustada
kevadise päikesepõletuse teket, kuna taimed ei saa multši tõttu veel külmunud
pinnasest vett kätte, multšide pealt on keeruline koristada lehe või
okkaprahti. Probleemiks on ka see, et puu juurekaela ümber kogunenud multš
matab juurekaela liigs sügavale ja see soodustab kasvuhäireid, tüve haudumist,
koorepõletikke.
Erinevaid
multse kasutatakse erinevate eesmärkide täitmiseks. Näiteks kõdusõnnik või
kompost, lehemuld – neid kasutatakse enamasti köögiviljapeenras taimede vahel.
Kõdusõnnikut kasutatakse multsina nenedel taimede, mis vajavad kasvuperioodil
pealtväetamist. Koorekatet või puiduhaket kasutatakse näiteks mänguväljakute
puhul, puude, põõsaste alla, lillepeenardele.
Mineraalset multsi näiteks jalgradadel, samuti istutusaladel, samuti on
mineraalne multš heaks drenaaziks.
Multšide
valmistajatele on oma nõuded. Olenevalt
multši tüübist on kindlaks määratud fraktsioon ja puhutus, lisandite hulk ja
toksiliste ainete sisaldus ( see on reeglina 0%)
Mineraalsed multšid sobivad väga hästi suuremate pindade kujundamiseks. Kasutades erineva fraktsiooni ja värvusega multše on võimalik kujundada erinevaid geomeetrilisi mustreid ja ornamente. Mineraalsete multšide alla tuleb laotada peenravaip, et vältida erinevate pinnasekihtide segunemist (orgaaniliste multšide all ei ole peenravaiba kasutamine soovitatav).
Kile - valget ja helesinist kilet kasutatakse
katmikaladel, musta ja pruuni maasikapeenra, rabarberipeenra multšimiseks.
Positiivne on, et umrohtude kasv on täielikult maha surutud ja maasikate puhul
saab saaki varem ning saagikus on suurem. Aitab säilitada mulla niiskust (kui
on kastmissüsteem) ja soojust, areneb tugevam juurestik. Kasutusaeg on 3-5
aastat. Samas negatiivne on see, et paigaldamine on töömahukas, ja eemaldamine
tülikas. EI lase läbi õhku ja vett, seetõttu kuival ajal ilma kastmisüsteemita
võivad taimed jääda kuivale. Samuti võib muld liigselt kuumeneda ja seetõttu
taimede juured ja mikroorganismind
saavad kahjustada. Ka sipelgtele meeldib kila all pesitseda.
Peenravaip –
hõre, laseb õhu ja vihmavee läbi, painduv, rebenemiskindel, tallamiskindel,
ilmastikukindel. Uudismaale või umbrohtunud alale on võimalik rajada
istutusala. Puuduseks on äärte hargnemine. Peenravaiba kasutusiga on küllalt
pikk, ilma lisamultšita 8-10 aastat, multšiga veelgi kauem. Negatiivne on see,
et taksitab gaaside liikumist.
Tekstiilmultš –
mustakiuline niiskust läbi laskev materjal, mis on vastupidav UV kiirgusele.
Tkaistab umbrohtude kasvu ning hoiab maa niiske ja sooja. Võib katta koorepuru
või mineraalse multšiga. Rebeneb kergesti kuid vigastatud koht ei hakka
hargnema. Takistab tigude ja nälkjate tegutsemist taimede vahel.
Palju kasutakase kooremultši. Hea kooremultš on
valmistatud purustatud männikorbast, ei sisalda puiduosakesi ning on vähemalt
aasta aega seisnud. See on sõelutud ühtlastesse läbimõõduklassidesse
(fraktsioonidesse) ning sellele võib olla lisatud ka orgaanilisi väetisi.
Kooremultš ei tohi sisaldada mürkkemikaale, mulda ja kive, juurumbrohu osakesi
ega umbrohuseemneid.
Hakkemultšid seevastu on olulised
aiakujundale dekoratiivuse seisukohalt. Hake on värvitud keskkonnasõbrlike
materjalidega. Ka hake sõelutakse erinevatesse läbimõõduklassidesse
(fraktsioonidesse). Hakkemultši toodetakse nii tööstuslikult kui
kasutuskohtadel hooldustööde käigus eemaldatud puuokste purustamise teel
mobiilse kerge oksahakkuriga. Kasu on kahekordne: kaob vajadus jäätmete
utiliseerimise järele ning pole vaja teha kulutusi multši ostmiseks. Okstest
toodetud multš ei ole ka ülearu hele ega silmatorkav. Keskkonnaohutuse ja
taimetervise seisukohalt sobib lehtpuuhake paremini, võrreldes okaspuuhakkega.
Pabermultš –
valmistatakse spetsiaalseid pabermultše ja pappkraesid või kasutatakse ka
peenestatud ajalehti ja lainepappi. Laguneb vee ja päikese mõjul ühe aasta
jooksul. Imab vett hästi ja vee läbilaskvus on samuti hea. Takistab umbrohtude
arengut ja hoiab niiskust. Kevadel laotatakse 2-15 paksuse lehena maapinnale,
taimed istutakse sisselõigetesse. Dekoratiivuse parandamiseks kaetakse pealt
kas puuhakke või mineraalse multsiga. Sügisel võib pabermultši maasse kaevata,
parandades nii mullastruktuuri.
Turvas – kasutatakse
happelist mulda vajavate taimede puhul. Turba all on mulla temperatuur päeval
madalam ja öösel kõrgem. Kihi paksus 2-10 cm. Turvas parandab liiv ja savimulla
õhu ja veereziimi. Vajadusel lisada lubi- või kompleksväetist.
Puulehed
–puhas lehekompost on happeline, sobib turbaaiale. Neutraliseerimiseks
segatakse nt puutuhaga. Värsked lehed
laguneva kiiremini, vanemad katavad pinda kauem. Probleemiks võib osutuda
asjaolu, et haigused ja kahjurid talvituvad lehtede all. Multšimisel peaks
haigestusnud lehti vältima.
Muruniide-
sobib marjapõõsaste ja viljapuude alla. Värske niide sisaldab palju taimele
vajalikke toitaineid. Lagunedes parandab pinnase struktuuri ning ergutab
mullaelustikku. Sügisel võib mulda kaevata. Kasutades laotada 2-10 cm kihina,
paksem kiht ei lase õhku läbi. Parim on liblikõieliste haljasmass. Suve teisel
poolel pole soovitatav lisada, sest takistab võrsete puitumist soodustades
liigselt nende kasvu. Võib muuta pinna happeliseks. Kuivades muutub kollaseks,
pole esteetiline...
Saepuru – sisaldab
vähe toitaineid. Suure süsinikusisalduse tõttu võib rikkuda pinnas lämmastikutasakaalu. Seetõttu sobib
peenarde vahele. Värske laast võib olla toksiline, lagunedes moodustusvad
orgaanilsed happed. Soovitatakse lasta seista kuni 2 aastat, sest sisaldab
taime kasvu pidusradavaid ühendeid. Paigaladakase 2-max 30 cm paksuselt. Paksem
kiht ei lase õhku läbi. Võimalusel eelistada lehtpuu saepuru. On leitud, et
vaarikate saagikus tõuseb kuni 20 protsenti, kuid porrule ja kartulile saepuru
ei sobi. Võin meelitada aeda sipelgaid.
Kruus, kivid-
kasutatakse püsimultšina peenarde katteks, kiviktaimlas, müüride ümber või
teede tegemisel. Kivisid on mitmes eri värvitoonis, saab luua dekoratiivseid
katteid. Karbonaatne materjal neutraliseerib mulla happesust. Kasutakase
kangale asetatuna või otse maapinnale. Kangale asetatuna on kihi paksus 2-3 cm
, maapinnale asetatuna 8-10 cm paksuselt. Kuna kivi kuumeneb päikese käes, siis
puu tüve lähedusse pole soovitatv paigutada. Multši eemaldamine on aeganõudev
ning töömahukas protsess.
Kergkruus –
kasutatakse välis ja sisehaljastuses. Kergkruus on valmistatud looduslikust
lähteainest, on põletamatu, külmakindel, niiskuskindel, tugev. Teda on lihten
paigaldada, on hea soojus ja heliisolaator. Ei sisalda kahjulikke ühendeid, ei
mädane ega hallita. Ei meeldi närilistele ja putukatele. Välishaljastuses
parandab juurte mikrokliimat, reguleerib mulla niiskust ja õhureziimi.
Peenardes kasutamisel kasutada koos peenravaibaga.
2. Geotekstiil on
polüpropeenkiududest valmistatud viltjas kiudkangas mida kasutatakse
haljastuses ja teedeehituses pinnase tugevdamiseks ning erinevate
pinnasekihtide eraldamiseks või segunemise vältimiseks. Kangal on väga väikesed poorid ning seega on ta sobiv ka drenaažitöödeks.
Kasutatakse teede-, katuste ning murukatuste ehitamisel, väljakute,
mänguplatside, tiikide ning järvede rajamisel, aiatöödel. Kasutatakse ka
ehitusel vundamendi ümbruses. Tiikide, järvede,
randade rajamisel, näiteks kui
soovitakse asendada mudapõhja liivaga, siis kevadel latatakse geotekstiil jääle
ning kaetakse liivaga. Jää sulades vajub geotekstiil liivaga põhja ning liiv
jääb geotekstiilile püsima. Geotekstiil ankurdatakse kaldal ning see jääb
rannaääre pealmise liivakihi alla, mis samuti ei pääse vajuma maasse sügavamale.
Geotekstiil on on vett läbilaskev
ning keemiliselt neutraalne. Geostekstiil on sobilik umrohtude kasvu
takistamiseks ning see vähendab juurte külmakahjustusi. Kuid katte peal
idanenud umbrohi kasvab läbi riide.
Muud kasutatavad
kangad, materjalid...
Juuretõke - Juuretõke on vett läbilaskev jäik
kiudkangas, mis tõkestab puujuurte tungimist puu alla istutatud
taimepuhmastesse või lubab taimi istuda ebatavalistesse kasvukohtadesse,
näiteks killustikku, kivide vahele või liiva sisse. Ideaalne abivahend turbaaedade
rajamisel. Juuretõkkega vooderdatud istutusauk takistab mulla kadumise juurte
ümbert ning filtreerib üleliigse kastmis- ja sademetevee. Juuretõke on
vett läbilaskev kiudkangas, mis ei kõdune ega mädane ning on vastupidav
maapinnas leiduvate hapete ning aluste suhtes.
Varjutus
ja tuulekaitsekangas - Kasutatakse okaspuude istutusjärgseks
varjutamiseks ja varakevadise päikesepõletuse
kaitseks. Varjutamise korral väheneb vee aurumine ja taimed juurduvad kiiremini, ka okaste
kuivamise oht on väiksem.
Sobib kasutada ka kõigi teiste aiakultuuride istutusjärgseks varjutamiseks nii avamaal kui
kasvuhoones, samuti tuuleõrnade taimede kaitseks. Varjutuskangas on UV-kindel.
Kasutusaeg 8-10 aastat. Tugev kootud materjal kannatab ka tugevamaid tormituuli.
Erinev tihedusprotsent (25-50%) näitab, mitu protsenti valgusest kangas kinni püüab.
kaitseks. Varjutamise korral väheneb vee aurumine ja taimed juurduvad kiiremini, ka okaste
kuivamise oht on väiksem.
Sobib kasutada ka kõigi teiste aiakultuuride istutusjärgseks varjutamiseks nii avamaal kui
kasvuhoones, samuti tuuleõrnade taimede kaitseks. Varjutuskangas on UV-kindel.
Kasutusaeg 8-10 aastat. Tugev kootud materjal kannatab ka tugevamaid tormituuli.
Erinev tihedusprotsent (25-50%) näitab, mitu protsenti valgusest kangas kinni püüab.
Külmakate -
Külmakate kaitseb külmakartlikke põõsaid, dekoratiiv- ja okaspuid,
roosipõõsaid, rodo- dendroneid, püsililli, ronitaimi ja maitsetaimi talvel
külma- ja kevadel päikesekahjustuse eest. Kate asetatakse taimedele püsikülmade
saabumisel ja eemaldatakse pärast mullapinna sulamist. Õrnade taimede puhul on
vajalik toestus. Kangas laseb läbi õhku ja kaitseb taimi haiguste eest. Pärast
taimedelt eemaldamist kangas kuivatada ja säilitada järgmise talveni.
3. Väetised
Taimede
väetisevajadust hinnatakse põhinedes 2 meetodile – mulla keemilise analüüsi
meetod ja visuaalne meetod e taimede väetusvajadust hinnatakse taimede välimuse
järgi. Taimede väljanägemise järgi väetusvajaduse hindamisel on vaja hulgaliselt
kogemusi kuna palju haigustunnuseid on sarnased toiteelemendi puudus tunnustega.
Väetised
jagunevad kahte rühma : orgaanilised
väetised ja mineraalväetised. Tähtsamad orgaanilised väetised on sõnnik,
virts, kompost ja turvas. Mineraalväetised koosnevad suures koguses taimedele
vajalikest toitainetest. Mineraalväetisi saadakse maavaradest, aga neid
toodetakse ka tööstuses.
Lämmastikuühendeid sisaldavad väetisi nimetatakse
lämmastikväetisteks. Neid vajab taim eriti kevadel, et kasvada kiiresti ja
lopsakaks.Hilissuvel vajavad taimed rohkem kaaliumiühendeid ja fosforiühendeid,
et kasvada fosforiväetistega. Suurte saakide saamiseks kasutatakse orgaanilisi
ja mineraalväetisi üheaegselt.
Väetiste
puhul eristatakse kiiretoimelisi väetisi ja pikatoimelisi väetisi. Kiiretoimeliste
väetiste puhul on enamus taimetoitaineid vees lahustusvad. Tavaliselt kestab
selliste väetiste mõju paar kuud. Kiiretoimelised väetised võivad esineda nii
liht- kui kompleksväetistena (sisaldada kas ainult üht või mitut toiteelementi)
ning neid võib kasutada nii kasvupinnasesegude põhiväetamisel kui ka neile
pinnastele rajatud haljastuse edasisel hooldamisel (pealtväetamisel).
Pealtväetamise korral on oluline tagada piisav kastmine.
Pikaajalise
mõjuga väetisi toodetakse toorainetest, mille koostisest muutuvad toitained
taimedele kättesaadavaks kas mikrobioloogiliste protsesside või mineraalide
murenemise tulemusel. Pikaajalise mõjuga lämmastikväetis on orgaanilistest väetistest
kompost. Selle väetise puhul oleneb lämmastiku vabanemise kiirus taimede
kättesaadavasse vormi süsiniku ja lämmastiku vahelisest suhtest. Sobiv suhe
oleks 25:1.
Lämmastikväetisena kasutatakse ka sõnnikut. 1
tonn kvaliteetset sõnnikut annab 5 kg lämmastikku, millest 25% on esimesel
aastal kasutatav taimede poolt. Ülejäänud lämmastik vabaneb 3 - 5 aasta
jooksul. Sõnnikuga väetades tuleb jälgida et N üle ei väetataks, kuna üle
kasutades võib reostuda põhjavesi.
Tööstuslikult
toodetavaks lämmastikuühendiks on näiteks metüleenuurea ehk nn püsilämmastik.
Pika
toimeajaga fosforväetisi ja kaaliumväetisi toodetakse
looduslikest mineraalidest, milles sisalduvad fosfori- ja kaaliumiühendid ei
ole vees lahustuvad. Nende toime on väga aeglane, kuna nad muutuvad taimedele
kättesaadavaks peaasjalikult murenemisprotsessi kaudu. Murenemist võib
kiirendada, kui neid väetisi lisada juba komposteerimisprotsessi käigus. Sel
juhul satuvad nad kasvupinnasesse koos kompostiga ning on selleks ajaks juba
läbinud teatud etapi murenemisprotsessist.
Juhitava toimeajaga e.
osmocote tüüpi väetised - Nende väetiste toimimise põhimõte seisneb selles, et
väetisegraanulid „pakitakse“ vedelikku poolläbilaskvatesse kestadesse, kust
toiteelementide vabanemine mullalahusesse toimub tänu osmoosile. Mõju algus ja
selle kestus olenevad nii väetisegraanuleid katva kesta koostisest ja paksusest
kui pinnase temperatuurist ning niiskusrežiimist. Meie kliimaga sobiks rohkem
orgaaniliste vaikudega kaetud graanulid, sest sealt vabaneb toiteaineid
suhteliselt madalal temperatuuril. Osmocote
-tüüpi väetiste kasutusefektiivsus on kõrge, kuna ei toimu toiteelementide
väljauhtumist kasvupinnasest. Toime kestab 3-4 nädalat kuni 16-18 kuud. Juhitava
toimeajaga väetisi võib segada kasvupinnasesse nii pinnast valmistavas
ettevõttes kui lisada pinnasesse kasutuskohal (taimede istutamise käigus).
Niisamuti võib neid kasutada pealtväetamisel, kuna tänu kestale puudub
otsekontakt taimega, mistõttu nende kasutamine on taimede jaoks turvaline. On
leitud, et taimed omastavad seda tüüpi vätistest 80-90 % toiteelemntidest.
Toiteelementide
doseerimisel on oluline silmas pidada ka miinimumfaktori seadust, mille
kohaselt taimede kasvu ja arengut limiteerib miinimumis olev toiteelement või
mõni teine miinimumis olev kasvutegur (niiskus, temperatuur vms). Teiseks
toitumisteooria nurgakiviks on toitainete täieliku tagastamise teooria,
mille kohaselt toitaineid tuleb kasvupinnasesse tagasi anda sama palju, kui neid
sealt saagiga eemaldatakse.
A.
Mölder.
Haljasalade kasvupinnased ja multšid. Luua, 2011
S. Tooding, Multšide
omadused. Räpina aianduskool, a?
A. Otsus. Väetamisõpetus.
Luua, 2004