Rohttaimed

pühapäev, 22. veebruar 2015

Multsid, geosünteedid, väetised

1. Multši all mõistetakse taimede kasvupinnasele või –substraadile peale laotatud kattematerjali kihti. Multšimise eesmärgiks on eelkõige niiskuse säilitamine mullas ning ka juurestiku külmakaitse talveperioodil. Mõnel määral vähendavad multšid ka umbrohtumist ning lagunedes toimivad pinnaseparandajatena. Sageli kasutatakse multše ka dekoratiiveesmärkidel. Multšide kasutamist peetakse nii aiakujunduses kui linnahaljastuses peaaegu normiks. Multšitud pindasid peetakse ilusaks ja usutakse, et multšikiht kaitseb umbrohtumise ja kuivamise eest. Siiski tuleb arvestada, et multšimise mõju avaldub vaid siis, kui multše kasutatakse õigesti.

Multšid jagatakse kasutusotstarbe ja materjali järgi. Samuti võib neid jagada lämmastikurikasteks (muruniide, kõdusõnnik) ning süsinikurikasteks (puiduhake, põhk) materjalideks. Neid omadusi on kasulik teada väetamise puhul.

Kasutusotstarbe järgi jagunevad multšid

· dekoratiivmultšideks,

· istutusala- ja pargimultšideks,

· maastiku- ja rajatistemultšideks,

· tarbeaiamultšideks,

· eriotstarbelisteks multšideks.

Multši materjali järgi jagatakse need orgaanilisteks (peenestatud männikoor, põhumatid, kakaoubade koored, turvas, rohu ja põhu hekslid, paber, kompost), mineraalseteks (graniitkillustik, kergkruus, dekoratiivkivid, klaasgraanuid, kruus, liiv, merekarbid, tellisepuru, dekoratiivkivid), sünteetilisteks (erinevad geotekstiilid, maasikakile, peenravaip) ja kombineeritud multšideks (geotekstiilid koos mineraalsete või orgaaniliste materjalidega).

Erinevate multšide kasutamine: tavaliselt laotatakse multš suurele istutusalale ühtlaselt ja ülepinnaliselt. Puude võraalused multšitakse igaüks eraldi. Multš laotatakse tihendatult kuni 7 cm paksusel, puude võra alune jäetakse tüve juurest 10 cm raadiuses vabaks. Oluline on enne piinase multšimist eemaldada kõik umbrohud, eriti juurumbrohud. Multš laotatakse niiskele pinnale. Lisaks vajab multš ka hooldamist: regulaarset õhustamist, kobestamist ja tasandamist, umbrohtude eemaldamist, puhastamist ning vajadusel täiendamist. Üldine reegel on, et multsi ei laotata enne maapinna sulamist.

Hea multši positiivsed mõjud haljasaladel on järgmised:

· multšitud istutusalad on nägusad ning jätavad viimistletud mulje;

· multš hoiab mullaniiskust;

· multš parandab kasvupinnase mikrobioloogilisi omadusi;

· multš vähendab (kuid ei väldi!) istutusalade umbrohtumist;

· väheneb niitmisvajadus; eriti oluline on see väikestel pindadel ja kohtades, kuhu niidukiga pääs on raskendatud.

Multšil on ka negatiivseid omadusi. Kuna multše hakati algselt kasutama eelkõige lõunamaades, et vältida pinnase läbikuivamist, siis meie kliimas ilnevad mõningad probleemid. Näiteks multšitud alad sulavad kevadel hiljem, seega võib vegetatsiooniperiood alata paar nädalat hiljem. Paksem kiht võib soodustada kevadise päikesepõletuse teket, kuna taimed ei saa multši tõttu veel külmunud pinnasest vett kätte, multšide pealt on keeruline koristada lehe või okkaprahti. Probleemiks on ka see, et puu juurekaela ümber kogunenud multš matab juurekaela liigs sügavale ja see soodustab kasvuhäireid, tüve haudumist, koorepõletikke.

Erinevaid multse kasutatakse erinevate eesmärkide täitmiseks. Näiteks kõdusõnnik või kompost, lehemuld – neid kasutatakse enamasti köögiviljapeenras taimede vahel. Kõdusõnnikut kasutatakse multsina nenedel taimede, mis vajavad kasvuperioodil pealtväetamist. Koorekatet või puiduhaket kasutatakse näiteks mänguväljakute puhul, puude, põõsaste alla, lillepeenardele. Mineraalset multsi näiteks jalgradadel, samuti istutusaladel, samuti on mineraalne multš heaks drenaaziks.

Multšide valmistajatele on oma nõuded. Olenevalt multši tüübist on kindlaks määratud fraktsioon ja puhutus, lisandite hulk ja toksiliste ainete sisaldus ( see on reeglina 0%)

Mineraalsed multšid sobivad väga hästi suuremate pindade kujundamiseks. Kasutades erineva fraktsiooni ja värvusega multše on võimalik kujundada erinevaid geomeetrilisi mustreid ja ornamente. Mineraalsete multšide alla tuleb laotada peenravaip, et vältida erinevate pinnasekihtide segunemist (orgaaniliste multšide all ei ole peenravaiba kasutamine soovitatav).

Kile - valget ja helesinist kilet kasutatakse katmikaladel, musta ja pruuni maasikapeenra, rabarberipeenra multšimiseks. Positiivne on, et umrohtude kasv on täielikult maha surutud ja maasikate puhul saab saaki varem ning saagikus on suurem. Aitab säilitada mulla niiskust (kui on kastmissüsteem) ja soojust, areneb tugevam juurestik. Kasutusaeg on 3-5 aastat. Samas negatiivne on see, et paigaldamine on töömahukas, ja eemaldamine tülikas. EI lase läbi õhku ja vett, seetõttu kuival ajal ilma kastmisüsteemita võivad taimed jääda kuivale. Samuti võib muld liigselt kuumeneda ja seetõttu taimede juured ja mikroorganismind saavad kahjustada. Ka sipelgtele meeldib kila all pesitseda.

Peenravaip – hõre, laseb õhu ja vihmavee läbi, painduv, rebenemiskindel, tallamiskindel, ilmastikukindel. Uudismaale või umbrohtunud alale on võimalik rajada istutusala. Puuduseks on äärte hargnemine. Peenravaiba kasutusiga on küllalt pikk, ilma lisamultšita 8-10 aastat, multšiga veelgi kauem. Negatiivne on see, et taksitab gaaside liikumist.

Tekstiilmultš – mustakiuline niiskust läbi laskev materjal, mis on vastupidav UV kiirgusele. Tkaistab umbrohtude kasvu ning hoiab maa niiske ja sooja. Võib katta koorepuru või mineraalse multšiga. Rebeneb kergesti kuid vigastatud koht ei hakka hargnema. Takistab tigude ja nälkjate tegutsemist taimede vahel.

Palju kasutakase kooremultši. Hea kooremultš on valmistatud purustatud männikorbast, ei sisalda puiduosakesi ning on vähemalt aasta aega seisnud. See on sõelutud ühtlastesse läbimõõduklassidesse (fraktsioonidesse) ning sellele võib olla lisatud ka orgaanilisi väetisi. Kooremultš ei tohi sisaldada mürkkemikaale, mulda ja kive, juurumbrohu osakesi ega umbrohuseemneid.

Hakkemultšid seevastu on olulised aiakujundale dekoratiivuse seisukohalt. Hake on värvitud keskkonnasõbrlike materjalidega. Ka hake sõelutakse erinevatesse läbimõõduklassidesse (fraktsioonidesse). Hakkemultši toodetakse nii tööstuslikult kui kasutuskohtadel hooldustööde käigus eemaldatud puuokste purustamise teel mobiilse kerge oksahakkuriga. Kasu on kahekordne: kaob vajadus jäätmete utiliseerimise järele ning pole vaja teha kulutusi multši ostmiseks. Okstest toodetud multš ei ole ka ülearu hele ega silmatorkav. Keskkonnaohutuse ja taimetervise seisukohalt sobib lehtpuuhake paremini, võrreldes okaspuuhakkega.

Pabermultš – valmistatakse spetsiaalseid pabermultše ja pappkraesid või kasutatakse ka peenestatud ajalehti ja lainepappi. Laguneb vee ja päikese mõjul ühe aasta jooksul. Imab vett hästi ja vee läbilaskvus on samuti hea. Takistab umbrohtude arengut ja hoiab niiskust. Kevadel laotatakse 2-15 paksuse lehena maapinnale, taimed istutakse sisselõigetesse. Dekoratiivuse parandamiseks kaetakse pealt kas puuhakke või mineraalse multsiga. Sügisel võib pabermultši maasse kaevata, parandades nii mullastruktuuri.

Turvas – kasutatakse happelist mulda vajavate taimede puhul. Turba all on mulla temperatuur päeval madalam ja öösel kõrgem. Kihi paksus 2-10 cm. Turvas parandab liiv ja savimulla õhu ja veereziimi. Vajadusel lisada lubi- või kompleksväetist.

Puulehed –puhas lehekompost on happeline, sobib turbaaiale. Neutraliseerimiseks segatakse nt puutuhaga. Värsked lehed laguneva kiiremini, vanemad katavad pinda kauem. Probleemiks võib osutuda asjaolu, et haigused ja kahjurid talvituvad lehtede all. Multšimisel peaks haigestusnud lehti vältima.

Muruniide- sobib marjapõõsaste ja viljapuude alla. Värske niide sisaldab palju taimele vajalikke toitaineid. Lagunedes parandab pinnase struktuuri ning ergutab mullaelustikku. Sügisel võib mulda kaevata. Kasutades laotada 2-10 cm kihina, paksem kiht ei lase õhku läbi. Parim on liblikõieliste haljasmass. Suve teisel poolel pole soovitatav lisada, sest takistab võrsete puitumist soodustades liigselt nende kasvu. Võib muuta pinna happeliseks. Kuivades muutub kollaseks, pole esteetiline...

Saepuru – sisaldab vähe toitaineid. Suure süsinikusisalduse tõttu võib rikkuda pinnas lämmastikutasakaalu. Seetõttu sobib peenarde vahele. Värske laast võib olla toksiline, lagunedes moodustusvad orgaanilsed happed. Soovitatakse lasta seista kuni 2 aastat, sest sisaldab taime kasvu pidusradavaid ühendeid. Paigaladakase 2-max 30 cm paksuselt. Paksem kiht ei lase õhku läbi. Võimalusel eelistada lehtpuu saepuru. On leitud, et vaarikate saagikus tõuseb kuni 20 protsenti, kuid porrule ja kartulile saepuru ei sobi. Võin meelitada aeda sipelgaid.

Kruus, kivid- kasutatakse püsimultšina peenarde katteks, kiviktaimlas, müüride ümber või teede tegemisel. Kivisid on mitmes eri värvitoonis, saab luua dekoratiivseid katteid. Karbonaatne materjal neutraliseerib mulla happesust. Kasutakase kangale asetatuna või otse maapinnale. Kangale asetatuna on kihi paksus 2-3 cm , maapinnale asetatuna 8-10 cm paksuselt. Kuna kivi kuumeneb päikese käes, siis puu tüve lähedusse pole soovitatv paigutada. Multši eemaldamine on aeganõudev ning töömahukas protsess.

Kergkruus – kasutatakse välis ja sisehaljastuses. Kergkruus on valmistatud looduslikust lähteainest, on põletamatu, külmakindel, niiskuskindel, tugev. Teda on lihten paigaldada, on hea soojus ja heliisolaator. Ei sisalda kahjulikke ühendeid, ei mädane ega hallita. Ei meeldi närilistele ja putukatele. Välishaljastuses parandab juurte mikrokliimat, reguleerib mulla niiskust ja õhureziimi. Peenardes kasutamisel kasutada koos peenravaibaga.

2. Geotekstiil on polüpropeenkiududest valmistatud viltjas kiudkangas mida kasutatakse haljastuses ja teedeehituses pinnase tugevdamiseks ning erinevate pinnasekihtide eraldamiseks või segunemise vältimiseks. Kangal on väga väikesed poorid ning seega on ta sobiv ka drenaažitöödeks. Kasutatakse teede-, katuste ning murukatuste ehitamisel, väljakute, mänguplatside, tiikide ning järvede rajamisel, aiatöödel. Kasutatakse ka ehitusel vundamendi ümbruses. Tiikide, järvede, randade rajamisel, näiteks kui soovitakse asendada mudapõhja liivaga, siis kevadel latatakse geotekstiil jääle ning kaetakse liivaga. Jää sulades vajub geotekstiil liivaga põhja ning liiv jääb geotekstiilile püsima. Geotekstiil ankurdatakse kaldal ning see jääb rannaääre pealmise liivakihi alla, mis samuti ei pääse vajuma maasse sügavamale. Geotekstiil on on vett läbilaskev ning keemiliselt neutraalne. Geostekstiil on sobilik umrohtude kasvu takistamiseks ning see vähendab juurte külmakahjustusi. Kuid katte peal idanenud umbrohi kasvab läbi riide.

Muud kasutatavad kangad, materjalid...

Juuretõke - Juuretõke on vett läbilaskev jäik kiudkangas, mis tõkestab puujuurte tungimist puu alla istutatud taimepuhmastesse või lubab taimi istuda ebatavalistesse kasvukohtadesse, näiteks killustikku, kivide vahele või liiva sisse. Ideaalne abivahend turbaaedade rajamisel. Juuretõkkega vooderdatud istutusauk takistab mulla kadumise juurte ümbert ning filtreerib üleliigse kastmis- ja sademetevee. Juuretõke on vett läbilaskev kiudkangas, mis ei kõdune ega mädane ning on vastupidav maapinnas leiduvate hapete ning aluste suhtes.

Varjutus ja tuulekaitsekangas - Kasutatakse okaspuude istutusjärgseks varjutamiseks ja varakevadise päikesepõletuse
kaitseks. Varjutamise korral väheneb vee aurumine ja taimed juurduvad kiiremini, ka okaste
kuivamise oht on väiksem.
Sobib kasutada ka kõigi teiste aiakultuuride istutusjärgseks varjutamiseks nii avamaal kui
kasvuhoones, samuti tuuleõrnade taimede kaitseks. Varjutuskangas on UV-kindel.
Kasutusaeg 8-10 aastat. Tugev kootud materjal kannatab ka tugevamaid tormituuli.
Erinev tihedusprotsent (25-50%) näitab, mitu protsenti valgusest kangas kinni püüab.

Külmakate - Külmakate kaitseb külmakartlikke põõsaid, dekoratiiv- ja okaspuid, roosipõõsaid, rodo- dendroneid, püsililli, ronitaimi ja maitsetaimi talvel külma- ja kevadel päikesekahjustuse eest. Kate asetatakse taimedele püsikülmade saabumisel ja eemaldatakse pärast mullapinna sulamist. Õrnade taimede puhul on vajalik toestus. Kangas laseb läbi õhku ja kaitseb taimi haiguste eest. Pärast taimedelt eemaldamist kangas kuivatada ja säilitada järgmise talveni.

3. Väetised

Taimede väetisevajadust hinnatakse põhinedes 2 meetodile – mulla keemilise analüüsi meetod ja visuaalne meetod e taimede väetusvajadust hinnatakse taimede välimuse järgi. Taimede väljanägemise järgi väetusvajaduse hindamisel on vaja hulgaliselt kogemusi kuna palju haigustunnuseid on sarnased toiteelemendi puudus tunnustega.

Väetised jagunevad kahte rühma : orgaanilised väetised ja mineraalväetised. Tähtsamad orgaanilised väetised on sõnnik, virts, kompost ja turvas. Mineraalväetised koosnevad suures koguses taimedele vajalikest toitainetest. Mineraalväetisi saadakse maavaradest, aga neid toodetakse ka tööstuses.

Lämmastikuühendeid sisaldavad väetisi nimetatakse lämmastikväetisteks. Neid vajab taim eriti kevadel, et kasvada kiiresti ja lopsakaks.Hilissuvel vajavad taimed rohkem kaaliumiühendeid ja fosforiühendeid, et kasvada fosforiväetistega. Suurte saakide saamiseks kasutatakse orgaanilisi ja mineraalväetisi üheaegselt.

Väetiste puhul eristatakse kiiretoimelisi väetisi ja pikatoimelisi väetisi. Kiiretoimeliste väetiste puhul on enamus taimetoitaineid vees lahustusvad. Tavaliselt kestab selliste väetiste mõju paar kuud. Kiiretoimelised väetised võivad esineda nii liht- kui kompleksväetistena (sisaldada kas ainult üht või mitut toiteelementi) ning neid võib kasutada nii kasvupinnasesegude põhiväetamisel kui ka neile pinnastele rajatud haljastuse edasisel hooldamisel (pealtväetamisel). Pealtväetamise korral on oluline tagada piisav kastmine.

Pikaajalise mõjuga väetisi toodetakse toorainetest, mille koostisest muutuvad toitained taimedele kättesaadavaks kas mikrobioloogiliste protsesside või mineraalide murenemise tulemusel. Pikaajalise mõjuga lämmastikväetis on orgaanilistest väetistest kompost. Selle väetise puhul oleneb lämmastiku vabanemise kiirus taimede kättesaadavasse vormi süsiniku ja lämmastiku vahelisest suhtest. Sobiv suhe oleks 25:1.

Lämmastikväetisena kasutatakse ka sõnnikut. 1 tonn kvaliteetset sõnnikut annab 5 kg lämmastikku, millest 25% on esimesel aastal kasutatav taimede poolt. Ülejäänud lämmastik vabaneb 3 - 5 aasta jooksul. Sõnnikuga väetades tuleb jälgida et N üle ei väetataks, kuna üle kasutades võib reostuda põhjavesi.

Tööstuslikult toodetavaks lämmastikuühendiks on näiteks metüleenuurea ehk nn püsilämmastik.

Pika toimeajaga fosforväetisi ja kaaliumväetisi toodetakse looduslikest mineraalidest, milles sisalduvad fosfori- ja kaaliumiühendid ei ole vees lahustuvad. Nende toime on väga aeglane, kuna nad muutuvad taimedele kättesaadavaks peaasjalikult murenemisprotsessi kaudu. Murenemist võib kiirendada, kui neid väetisi lisada juba komposteerimisprotsessi käigus. Sel juhul satuvad nad kasvupinnasesse koos kompostiga ning on selleks ajaks juba läbinud teatud etapi murenemisprotsessist.

Juhitava toimeajaga e. osmocote tüüpi väetised - Nende väetiste toimimise põhimõte seisneb selles, et väetisegraanulid „pakitakse“ vedelikku poolläbilaskvatesse kestadesse, kust toiteelementide vabanemine mullalahusesse toimub tänu osmoosile. Mõju algus ja selle kestus olenevad nii väetisegraanuleid katva kesta koostisest ja paksusest kui pinnase temperatuurist ning niiskusrežiimist. Meie kliimaga sobiks rohkem orgaaniliste vaikudega kaetud graanulid, sest sealt vabaneb toiteaineid suhteliselt madalal temperatuuril. Osmocote -tüüpi väetiste kasutusefektiivsus on kõrge, kuna ei toimu toiteelementide väljauhtumist kasvupinnasest. Toime kestab 3-4 nädalat kuni 16-18 kuud. Juhitava toimeajaga väetisi võib segada kasvupinnasesse nii pinnast valmistavas ettevõttes kui lisada pinnasesse kasutuskohal (taimede istutamise käigus). Niisamuti võib neid kasutada pealtväetamisel, kuna tänu kestale puudub otsekontakt taimega, mistõttu nende kasutamine on taimede jaoks turvaline. On leitud, et taimed omastavad seda tüüpi vätistest 80-90 % toiteelemntidest.

Toiteelementide doseerimisel on oluline silmas pidada ka miinimumfaktori seadust, mille kohaselt taimede kasvu ja arengut limiteerib miinimumis olev toiteelement või mõni teine miinimumis olev kasvutegur (niiskus, temperatuur vms). Teiseks toitumisteooria nurgakiviks on toitainete täieliku tagastamise teooria, mille kohaselt toitaineid tuleb kasvupinnasesse tagasi anda sama palju, kui neid sealt saagiga eemaldatakse.

Kasutatud materjalid: http://www.rauning.ee/index.php/et/geotekstiil/kasutuskohtadest

http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%A4etis

A. Mölder. Haljasalade kasvupinnased ja multšid. Luua, 2011

S. Tooding, Multšide omadused. Räpina aianduskool, a^?

^{A. Otsus. Väetamisõpetus.
Luua, 2004}

^{http://www.itamerihaaste.net/files/435/Eneli_Kager.pdf}

reede, 20. veebruar 2015

köögivili ja maitsetaim

Nuikapsas (koolrabi) Brassica oleracea var. Gongylodes

Sugukond : ristõielised

Perekond: kapsarohulised.

Nuikapsas on kaheaastane köögivili, mis moodustab esimesel aastal produktiivorganina ümaralt paksenenud varreosa, nn varsvilja. Vars hakkab jämenema, kui lehekodarikus on 5–6 lehte. Varsvili on sordist olenevalt ümar, lameümar või ovaalne, tema koor on valkjas- kuni intensiivselt roheline või punakas kuni violetne, õhuke. Nuikapsa läbimõõt ja mass on väga erinevad, vastavalt 5–20 cm ja 0,1–8 kg. Maitselt meenutab varsvili kaalikat või valge peakapsa sisevart, kuid on mahlasem ja õrnem.

Kasvatamine: Nuikapsast võib külvata otse kasvukohale või kasvatada ette istikud sarnaselt peakapsaga. Avamaale istutamiseks peaks taimel olema 3-4 pärislehte. Taimed istutatakse ritta 20-25cm vahedega. Varsviljad on tarbimiskõlbulikud kui nende läbimõõt on umbes 15cm. Nuikapsas on võrdlemisi külmakindel (karastatud ja juurdunud istikud taluvad kuni -6 külmakraadi) ja kõige lühema kasvuajaga kapsas (seemnest saagini kulub umbes 2,5 kuud). Tarbimisaja pikendamiseks (varsvili ei säili pikalt) võib teda külvata vegetatsiooniperioodil mitu korda, viimane külv võiks jääda juuni lõppu või juuli algusesse.

Kasvukoht: Mulla suhtes on nuikapsas vähem nõudlik kui lillkapsas või peakapsad. Paremini sobivad huumusrikkad liivsavimullad (pH 6,0–7,5). Et nuikapsas kasvaks mahlane ja õrn, vajab ta kasvamiseks rohkesti vett. Veepuudusel muutub nuikapsas puiseks ja maitsetuks, ebaregulaarsel kastmisel kasvavad viljad lõhki.

Kahjurid: Kahjurite ilmumist tuleb hoolega jälgida, eriti otsekülvi puhul. Maakirbukahjustus on ohtlik idulehe faasis, siis võivad taimed täielikult hävida. Esimese pärislehe ilmumisel oht väheneb. Kapsakärbse vaglad kahjustavad juuri ning taim närtsib. Pärast istutamist kata taimed kohe kattelooriga, siis ei pääse kapsakärbes jt kahjurid neile ligi. Kahjureid hoiab eemal ka tuhaga tolmutamine ja nõgeseveega kastmine.

Keemiline koostis: Nuikapsas on madala energeetilise väärtusega (24 kcal 100 grammi kapsa kohta) ja sisaldab rohkesti mineraalaineid. Tähelepanuvääriv on nuikapsa C-vitamiini ja folaatide (e. vitamiin B9, sünteetiline teisend on foolhape) sisaldus, sisaldades keskmiselt 60 mg C vitamiini 100 grammi kapsa kohta (soovitatav päevane C-vitamiini kogus 75 mg). Võrreldes teiste kapsastega sisaldab nuikapsas suhteliselt vähe K vitamiini - 7 µg 100 grammi kohta (soovitatav päevne kogus on 90-120µg). Mineraalainetest tasub ennekõike esile tõsta nuikapsa kaaliumi sisaldust, kaltsiumi ja magneesiumi sisaldust. Kuid samas on nuikapsa A-vitamiini sisaldus väiksem kui teistel kapsastel. Alljärgnevalt on ära toodud nuikapsa vitamiinide ja mineraalainete sisaldus 100 grammi töötlemata kapsa kohta. Sulgudesse lisatud inimese päevane vitamiinide ja mineraalainete vajadus:

Kiudaineid 1,8 g (25-35g)

A vitamiini 0,3µg (800-100 µg)

C vitamiini 60 mg (75 mg)

Folaadid 70 µg (70 µg)

K vitamiini 7 µg (7 µg)

Kaalium 320 mg (3100-3500 mg)

Kaltsium 42 mg (800 mg)

Magneesium 14 mg (280-350 mg)

Fosfor 41 mg (600 mg)

Raud 0,4 mg (9-15 mg)

Kasutamine: Toiduks tarvitatakse varsvilja kui ka noori lehti, need on eriti vitamiini- ja mineraalainerikkad. Mahe ja mahlane nuikapsas on suurepärane komponent erinevate toorsalatite valmistamisel. Ka on ta hea lisand erinevates paja- ja ahjuroogades, sobib küpsetamiseks paneeritult ja grillimiseks. Kuna nuikapsa kalorsus pole kõrge (100g/24 kcal) sobib ta hästi erinevatesse dieettoitudesse.

Kasutamine rahvameditsiinis: kuna nuikapsas sisaldab kemikaale, mis alandab naisusguhormoon östrogeeni mõju, siis arvatakse sel köögiviljal olevat rinnavähi vastane mõju

Aitab stabiliseerida veresuhkru taset ning on kasulik diabeedi puhul

Kuna sisaldab rohkelt C vitamiini, siis aitab tugevdada immuunsüsteemi, parandab naha seisundit ning kaisteb rakke kahjustuse (vabade radikaalide) eest.

Kuna sisaldab palju kaaliumit, siis aitab langetada vererõhku.

Sisaldab rohkelt kiudaineid, tänu sellele parandab soolestiku tööd.

Kasutatud allikad:

http://otseomadelt.ee/uudis/165/imelik-ja-imeline-nuikapsas/

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/nuikapsas

http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/monusalt-mahlane-nuikapsas?id=24654645

http://www.epkk.ee/6868

http://www.healthandbeautypages.com/health-benefits-of-kohlrabi-vegetable/

http://www.usagardener.com/how_to_grow_vegetables/how_to_grow_kohlrabi.php

http://epl.delfi.ee/news/melu/kolm-kena-kapsast?id=50886356

http://reddogfarm.net/carrot-kohlrabi-slaw/

Harilik pune Origanum vulgare

Sugukond : huulõielised

Perekond: pune

Harilik pune on meeldiva vürtsika lõhnaga mitmeaastane rohttaim, mida meil tuntakse vorstirohu nime all. Maailmas tuntakse punet pitsa maitseainena oregano nime all. Taime kõrgus 30–70 cm. Varred harunevad ülaosas ning on tihedalt lehistunud. Lehed rootsulised, piklikmunajad, kuni 1 cm pikkused. Väikesed õied on valkjad, lillakad kuni purpursed ja asuvad tihedates õisikutes võrse tippudes. Õitseb juulis–augustis. Viljaks on pähklike. Paljuneb seemnetega.

Kasvatamine: Taim istutatakse välja pärast öökülmi kuivemapoolsele, väherammusale ja päikesrikkale kasvukohale. Seemned võib külvata ka avamaale, idaneb 14-21 päeva. Seemned tuleks jätta katmata, sest idanevad siis paremini. Kuna õisik on väga nektarirohke, meelitab ta aeda ka rohkelt mesilasi. Saak koristatakse kui võrsed õitsevad, taim lõigatakse maapinnast 5-8cm kõrguselt maha. Talvitub meil hästi.

Kasvukoht: Eestis looduslik liik. Kasvab kuivades metsades, võsastikes, niitudel, teeservades, loopealsetel. Eelistab kuivemat ja lubjarikkamat mulda. Valguslembene.

Keemiline koostis: Pune on hea kiudainete allikas, kiudained sidudes sooles toksiine ning aidates seeläbi neid organismist eemaldada. Samuti alandab kolesterooli ning on heaks vitamiin K, magneesiumi, raua ja kaltsiumi allikaks. 2 grammi kuivatatud lehti sisaldab 14% päevasest K vitamiini vajadusest, 5% magneesiumi ja 4% raua päevasest vajadusest.

100 grammis lehtedes (kuivkaal)

306 kcal

7,2 % vett

11 g valku

10,2 g rasva

64,4 g süsivesikuid

15 g kiudaineid

1676 mg kaltsium

270 mg magneesiumi

1669 mg kaaliumi

4,4 mg tsinki

44 mg rauda

Lisaks sisaldab pune A ja B grupi vitamiine.

Vit A 6903 mg

Vit B1 0,34 mg

Niatsiin 6,2 mg

Kasutamine: Kultiveeritakse mee- ja maitsetaimena. Sisaldab märkimisväärsel hulgal vitamiine. Kasutada saab nii värskelt, kuivatatult kui sügavkülmutatult.Tarvitatakse liha- ja kartulitoitude ning juurviljatoitude juures, sammuti kasutatakse pitsadel ja maitseaine segudes. Iseloomuliku tugeva lõhnaga lehti on laialt tarvitatud maitseainena kurkide soolamisel, vorsti valmistamisel vorstirohu asemel, lihasuppide maitsestamiseks. Teed kasutatakse rögalahtistina, samuti söögiisu ja seedimise parandamiseks.Seemnetest saadakse meeldiva lõhna ja vürtsika, veidi kootava maitsega õli ravimitööstuse tarbeks. Kasutatakse parfümeeriatööstuses kölni vee ja seepide valmistamisel, toiduainete- ja likööritööstuses. Värvitaim, kelle lehtedest, õitest ja vartest saadakse musta, õitest ka oranzpunast värvi.

Rahvameditsiinis kasutamine: Pune on ravimtaim, kasutatakse valuvaigistina (näiteks vannidena), seespidiselt rindkere- ja külmetushaiguste, peavalu, kõhulahtisuse ja unetuse puhul, parandab soolestiku tööd, välispidiselt paljude nahahaiguste vastu. Rahvameditsiinis on kasutatud reuma ja valuliste menstruatsioonide korral. Samuti on punest abi sooleparasiitide tõrjumisel. Punel on antibakteriaalsed omadused ning see sisaldab palju antioksüdante. On leitud, et ühes grammis värskes punes leidub 42 korda rohkem antioksüdante kui õunas, 12 korda rohkem kui apelsinis ning 4 korda rohkem kui mustikates.

Punet kasutatakse kas vannidena, teena või õlina. Õli liigsel tarbimisel esinevad ka kõrvaltoimed. Suurema koguse kui toidu maitsestamiseks kasutamine võib põhjustada raseduse katkemist, võib tõsta verejooksu riski inimestel, kel on oht verejooksudeks (näiteks 2 nädalat enne operatsiooni tuleks pune tarvitamisest loobuda), võib põhjustada allergiat, võib alandada veresuhkru taset (diabeetikud peaksid tarvitama ettevaatlikult).

Lehti kogutakse kuni õitsemiseni ja kasutatakse maitsetaimena nii värskelt kui kuivatatult. Säilitatakse tihedalt suletud purkides. Punet saab säilitada ka sügavkülmutatult. Raviotsatarbel kogutakse taimi massilise õitsemise ajal ja kuivatatakse õhulises varjualuses nii kimpu köidetult kui õhukese kihina lahtiselt. Säilitatakse klaastaaras kuni 3 aastat.

:) Pune peletab sipelgaid.

Kasutatud allikad:

http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_pune.

http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=867&cid=1873&cgid=

http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pune2.htm

http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/maitsetaimed/harilik-pune-e-oregan

http://www.pfaf.org/user/plant.aspx?latinname=Origanum+vulgare

http://www.whfoods.com/genpage.php?tname=foodspice&dbid=73

http://www.whfoods.com/genpage.php?tname=nutrientprofile&dbid=30

http://www.webmd.com/vitamins-supplements/ingredientmono-644-OREGANO.aspx?activeIngredientId=644&activeIngredientName=OREGANO

http://thebestgardening.com/natural-ant-deterrent/

http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/maitsetaimed/harilik-pune-e-oregan

http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=9761

neljapäev, 12. veebruar 2015

sõnajalad

1. Sõnajalgade eelised:

Minu arvates suurim pluss on see, et sõnajalad on vähe töömahukad ja see seisneb:

sõnajalad on väga kahjuri ning haiguskindlad

ühel kasvukohal võivad kasvada kümneid aastaid,

sõnajalad ei vaja spetsiaalset väetamist

taimestamisel on ideaalseks taustaks paljudele taimedele ja lehtdekoratiivse taimena leidub igale kasvukohale oma... (kuiv, päikeseline, varjuline, niiske, happeline muld, lubjarikas muld)

Puudused:

ei õitse, dekoratiivsus seisneb vaid lehtedes

generatiivne paljundamine keeruline ja aega ning täpsust nõudev

sõnajalad võivad tärgata hilja

2. Rajan peenra variseina äärde, kuhu paistab keskpäevane päike.

Muld on lubjarikas, mullakihi paksus on max 30-40 cm, selle alla jääb paas.