Multsid, geosünteedid, väetised

1. Multši all mõistetakse taimede kasvupinnasele või –substraadile peale laotatud kattematerjali kihti. Multšimise eesmärgiks on eelkõige niiskuse säilitamine mullas ning ka juurestiku külmakaitse talveperioodil. Mõnel määral vähendavad multšid ka umbrohtumist ning lagunedes toimivad pinnaseparandajatena. Sageli kasutatakse multše ka dekoratiiveesmärkidel. Multšide kasutamist peetakse nii aiakujunduses kui linnahaljastuses peaaegu normiks. Multšitud pindasid peetakse ilusaks ja usutakse, et multšikiht kaitseb umbrohtumise ja kuivamise eest. Siiski tuleb arvestada, et multšimise  mõju avaldub vaid siis, kui multše kasutatakse õigesti.

Multšid jagatakse kasutusotstarbe ja materjali järgi. Samuti võib neid jagada lämmastikurikasteks (muruniide, kõdusõnnik) ning süsinikurikasteks (puiduhake, põhk) materjalideks. Neid omadusi on kasulik teada väetamise puhul.

Kasutusotstarbe järgi jagunevad multšid

·         dekoratiivmultšideks,

·         istutusala- ja pargimultšideks,

·         maastiku- ja rajatistemultšideks,

·         tarbeaiamultšideks,

·         eriotstarbelisteks multšideks.

 

Multši materjali järgi jagatakse need orgaanilisteks (peenestatud männikoor, põhumatid, kakaoubade koored, turvas, rohu ja põhu hekslid, paber, kompost), mineraalseteks (graniitkillustik, kergkruus, dekoratiivkivid, klaasgraanuid, kruus, liiv, merekarbid, tellisepuru, dekoratiivkivid), sünteetilisteks (erinevad geotekstiilid, maasikakile, peenravaip) ja kombineeritud multšideks (geotekstiilid koos mineraalsete või orgaaniliste materjalidega). 

Erinevate multšide kasutamine: tavaliselt laotatakse multš suurele istutusalale ühtlaselt ja ülepinnaliselt. Puude võraalused multšitakse igaüks eraldi. Multš laotatakse tihendatult kuni 7 cm paksusel, puude võra alune jäetakse tüve juurest 10 cm raadiuses vabaks. Oluline on enne piinase multšimist eemaldada kõik umbrohud, eriti juurumbrohud. Multš laotatakse niiskele pinnale. Lisaks vajab multš ka hooldamist: regulaarset õhustamist, kobestamist ja tasandamist, umbrohtude eemaldamist, puhastamist ning vajadusel täiendamist. Üldine reegel on, et multsi ei laotata enne maapinna sulamist.

Hea multši positiivsed mõjud haljasaladel on järgmised:

·         multšitud istutusalad on nägusad ning jätavad viimistletud mulje;

·         multš hoiab mullaniiskust;

·         multš parandab kasvupinnase mikrobioloogilisi omadusi;

·         multš vähendab (kuid ei väldi!) istutusalade umbrohtumist;

·         väheneb niitmisvajadus; eriti oluline on see väikestel pindadel ja kohtades, kuhu niidukiga pääs on raskendatud.  

Multšil on ka negatiivseid omadusi. Kuna multše hakati algselt kasutama eelkõige lõunamaades, et vältida pinnase läbikuivamist, siis meie kliimas ilnevad mõningad probleemid. Näiteks multšitud alad sulavad kevadel hiljem, seega võib vegetatsiooniperiood alata paar nädalat hiljem. Paksem kiht võib soodustada kevadise päikesepõletuse teket, kuna taimed ei saa multši tõttu veel külmunud pinnasest vett kätte, multšide pealt on keeruline koristada lehe või okkaprahti. Probleemiks on ka see, et puu juurekaela ümber kogunenud multš matab juurekaela liigs sügavale ja see soodustab kasvuhäireid, tüve haudumist, koorepõletikke.

Erinevaid multse kasutatakse erinevate eesmärkide täitmiseks. Näiteks kõdusõnnik või kompost, lehemuld – neid kasutatakse enamasti köögiviljapeenras taimede vahel. Kõdusõnnikut kasutatakse multsina nenedel taimede, mis vajavad kasvuperioodil pealtväetamist. Koorekatet või puiduhaket kasutatakse näiteks mänguväljakute puhul, puude, põõsaste alla, lillepeenardele.  Mineraalset multsi näiteks jalgradadel, samuti istutusaladel, samuti on mineraalne multš heaks drenaaziks.

Multšide valmistajatele on  oma nõuded. Olenevalt multši tüübist on kindlaks määratud fraktsioon ja puhutus, lisandite hulk ja toksiliste ainete sisaldus ( see on reeglina 0%)

Mineraalsed multšid sobivad väga hästi suuremate pindade kujundamiseks. Kasutades erineva fraktsiooni ja värvusega multše on võimalik kujundada erinevaid geomeetrilisi mustreid ja ornamente. Mineraalsete multšide alla tuleb laotada peenravaip, et vältida erinevate pinnasekihtide segunemist (orgaaniliste multšide all ei ole peenravaiba kasutamine soovitatav).

Kile  - valget ja helesinist kilet kasutatakse katmikaladel, musta ja pruuni maasikapeenra, rabarberipeenra multšimiseks. Positiivne on, et umrohtude kasv on täielikult maha surutud ja maasikate puhul saab saaki varem ning saagikus on suurem. Aitab säilitada mulla niiskust (kui on kastmissüsteem) ja soojust, areneb tugevam juurestik. Kasutusaeg on 3-5 aastat. Samas negatiivne on see, et paigaldamine on töömahukas, ja eemaldamine tülikas. EI lase läbi õhku ja vett, seetõttu kuival ajal ilma kastmisüsteemita võivad taimed jääda kuivale. Samuti võib muld liigselt kuumeneda ja seetõttu taimede juured  ja mikroorganismind saavad kahjustada. Ka sipelgtele meeldib kila all pesitseda.

Peenravaip – hõre, laseb õhu ja vihmavee läbi, painduv, rebenemiskindel, tallamiskindel, ilmastikukindel. Uudismaale või umbrohtunud alale on võimalik rajada istutusala. Puuduseks on äärte hargnemine. Peenravaiba kasutusiga on küllalt pikk, ilma lisamultšita 8-10 aastat, multšiga veelgi kauem. Negatiivne on see, et taksitab gaaside liikumist.

Tekstiilmultš – mustakiuline niiskust läbi laskev materjal, mis on vastupidav UV kiirgusele. Tkaistab umbrohtude kasvu ning hoiab maa niiske ja sooja. Võib katta koorepuru või mineraalse multšiga. Rebeneb kergesti kuid vigastatud koht ei hakka hargnema. Takistab tigude ja nälkjate tegutsemist taimede vahel.

Palju kasutakase kooremultši. Hea kooremultš on valmistatud purustatud männikorbast, ei sisalda puiduosakesi ning on vähemalt aasta aega seisnud. See on sõelutud ühtlastesse läbimõõduklassidesse (fraktsioonidesse) ning sellele võib olla lisatud ka orgaanilisi väetisi. Kooremultš ei tohi sisaldada mürkkemikaale, mulda ja kive, juurumbrohu osakesi ega umbrohuseemneid.

Hakkemultšid seevastu on olulised aiakujundale dekoratiivuse seisukohalt. Hake on värvitud keskkonnasõbrlike materjalidega. Ka hake sõelutakse erinevatesse läbimõõduklassidesse (fraktsioonidesse). Hakkemultši toodetakse nii tööstuslikult kui kasutuskohtadel hooldustööde käigus eemaldatud puuokste purustamise teel mobiilse kerge oksahakkuriga. Kasu on kahekordne: kaob vajadus jäätmete utiliseerimise järele ning pole vaja teha kulutusi multši ostmiseks. Okstest toodetud multš ei ole ka ülearu hele ega silmatorkav. Keskkonnaohutuse ja taimetervise seisukohalt sobib lehtpuuhake paremini, võrreldes okaspuuhakkega.

Pabermultš – valmistatakse spetsiaalseid pabermultše ja pappkraesid või kasutatakse ka peenestatud ajalehti ja lainepappi. Laguneb vee ja päikese mõjul ühe aasta jooksul. Imab vett hästi ja vee läbilaskvus on samuti hea. Takistab umbrohtude arengut ja hoiab niiskust. Kevadel laotatakse 2-15 paksuse lehena maapinnale, taimed istutakse sisselõigetesse. Dekoratiivuse parandamiseks kaetakse pealt kas puuhakke või mineraalse multsiga. Sügisel võib pabermultši maasse kaevata, parandades nii mullastruktuuri.

Turvas – kasutatakse happelist mulda vajavate taimede puhul. Turba all on mulla temperatuur päeval madalam ja öösel kõrgem. Kihi paksus 2-10 cm. Turvas parandab liiv ja savimulla õhu ja veereziimi. Vajadusel lisada lubi- või kompleksväetist.

Puulehed –puhas lehekompost on happeline, sobib turbaaiale. Neutraliseerimiseks segatakse  nt puutuhaga. Värsked lehed laguneva kiiremini, vanemad katavad pinda kauem. Probleemiks võib osutuda asjaolu, et haigused ja kahjurid talvituvad lehtede all. Multšimisel peaks haigestusnud lehti vältima.

Muruniide- sobib marjapõõsaste ja viljapuude alla. Värske niide sisaldab palju taimele vajalikke toitaineid. Lagunedes parandab pinnase struktuuri ning ergutab mullaelustikku. Sügisel võib mulda kaevata. Kasutades laotada 2-10 cm kihina, paksem kiht ei lase õhku läbi. Parim on liblikõieliste haljasmass. Suve teisel poolel pole soovitatav lisada, sest takistab võrsete puitumist soodustades liigselt nende kasvu. Võib muuta pinna happeliseks. Kuivades muutub kollaseks, pole esteetiline...

Saepuru – sisaldab vähe toitaineid. Suure süsinikusisalduse tõttu võib rikkuda  pinnas lämmastikutasakaalu. Seetõttu sobib peenarde vahele. Värske laast võib olla toksiline, lagunedes moodustusvad orgaanilsed happed. Soovitatakse lasta seista kuni 2 aastat, sest sisaldab taime kasvu pidusradavaid ühendeid. Paigaladakase 2-max 30 cm paksuselt. Paksem kiht ei lase õhku läbi. Võimalusel eelistada lehtpuu saepuru. On leitud, et vaarikate saagikus tõuseb kuni 20 protsenti, kuid porrule ja kartulile saepuru ei sobi. Võin meelitada aeda sipelgaid.

Kruus, kivid- kasutatakse püsimultšina peenarde katteks, kiviktaimlas, müüride ümber või teede tegemisel. Kivisid on mitmes eri värvitoonis, saab luua dekoratiivseid katteid. Karbonaatne materjal neutraliseerib mulla happesust. Kasutakase kangale asetatuna või otse maapinnale. Kangale asetatuna on kihi paksus 2-3 cm , maapinnale asetatuna 8-10 cm paksuselt. Kuna kivi kuumeneb päikese käes, siis puu tüve lähedusse pole soovitatv paigutada. Multši eemaldamine on aeganõudev ning töömahukas protsess.

Kergkruus – kasutatakse välis ja sisehaljastuses. Kergkruus on valmistatud looduslikust lähteainest, on põletamatu, külmakindel, niiskuskindel, tugev. Teda on lihten paigaldada, on hea soojus ja heliisolaator. Ei sisalda kahjulikke ühendeid, ei mädane ega hallita. Ei meeldi närilistele ja putukatele. Välishaljastuses parandab juurte mikrokliimat, reguleerib mulla niiskust ja õhureziimi. Peenardes kasutamisel kasutada koos peenravaibaga.

2. Geotekstiil on polüpropeenkiududest valmistatud viltjas kiudkangas mida kasutatakse haljastuses ja teedeehituses pinnase tugevdamiseks ning erinevate pinnasekihtide eraldamiseks või segunemise vältimiseks. Kangal on väga väikesed poorid ning seega on ta sobiv ka drenaažitöödeks. Kasutatakse teede-, katuste ning murukatuste ehitamisel, väljakute, mänguplatside, tiikide ning järvede rajamisel, aiatöödel. Kasutatakse ka ehitusel vundamendi ümbruses. Tiikide, järvede, randade rajamisel, näiteks kui soovitakse asendada mudapõhja liivaga, siis kevadel latatakse geotekstiil jääle ning kaetakse liivaga. Jää sulades vajub geotekstiil liivaga põhja ning liiv jääb geotekstiilile püsima. Geotekstiil ankurdatakse kaldal ning see jääb rannaääre pealmise liivakihi alla, mis samuti ei pääse vajuma maasse sügavamale. Geotekstiil on  on vett läbilaskev ning keemiliselt neutraalne. Geostekstiil on sobilik umrohtude kasvu takistamiseks ning see vähendab juurte külmakahjustusi. Kuid katte peal idanenud umbrohi kasvab läbi riide.

Muud kasutatavad kangad, materjalid...

Juuretõke - Juuretõke on vett läbilaskev jäik kiudkangas, mis tõkestab puujuurte tungimist puu alla istutatud taimepuhmastesse või lubab taimi istuda ebatavalistesse kasvukohtadesse, näiteks killustikku, kivide vahele või liiva sisse. Ideaalne abivahend turbaaedade rajamisel. Juuretõkkega vooderdatud istutusauk takistab mulla kadumise juurte ümbert ning filtreerib üleliigse kastmis- ja sademetevee. Juuretõke on vett läbilaskev kiudkangas, mis ei kõdune ega mädane ning on vastupidav maapinnas leiduvate hapete ning aluste suhtes.

Varjutus ja tuulekaitsekangas  - Kasutatakse okaspuude istutusjärgseks varjutamiseks ja varakevadise päikesepõletuse
kaitseks. Varjutamise korral väheneb vee aurumine ja taimed juurduvad kiiremini, ka okaste
kuivamise oht on väiksem.
Sobib kasutada ka kõigi teiste aiakultuuride istutusjärgseks varjutamiseks nii avamaal kui
kasvuhoones, samuti tuuleõrnade taimede kaitseks. Varjutuskangas on UV-kindel.
Kasutusaeg 8-10 aastat. Tugev kootud materjal kannatab ka tugevamaid tormituuli.
Erinev tihedusprotsent (25-50%) näitab, mitu protsenti valgusest kangas kinni püüab.

Külmakate -  Külmakate kaitseb külmakartlikke põõsaid, dekoratiiv- ja okaspuid, roosipõõsaid, rodo- dendroneid, püsililli, ronitaimi ja maitsetaimi talvel külma- ja kevadel päikesekahjustuse eest. Kate asetatakse taimedele püsikülmade saabumisel ja eemaldatakse pärast mullapinna sulamist. Õrnade taimede puhul on vajalik toestus. Kangas laseb läbi õhku ja kaitseb taimi haiguste eest. Pärast taimedelt eemaldamist kangas kuivatada ja säilitada järgmise talveni. 

3. Väetised

Taimede väetisevajadust hinnatakse põhinedes 2 meetodile – mulla keemilise analüüsi meetod ja visuaalne meetod e taimede väetusvajadust hinnatakse taimede välimuse järgi. Taimede väljanägemise järgi väetusvajaduse hindamisel on vaja hulgaliselt kogemusi kuna palju haigustunnuseid on sarnased toiteelemendi puudus tunnustega.

Väetised jagunevad kahte rühma : orgaanilised väetised ja mineraalväetised. Tähtsamad orgaanilised väetised on sõnnik, virts, kompost ja turvas. Mineraalväetised koosnevad suures koguses taimedele vajalikest toitainetest. Mineraalväetisi saadakse maavaradest, aga neid toodetakse ka tööstuses.

Lämmastikuühendeid sisaldavad väetisi nimetatakse lämmastikväetisteks. Neid vajab taim eriti kevadel, et kasvada kiiresti ja lopsakaks.Hilissuvel vajavad taimed rohkem kaaliumiühendeid ja fosforiühendeid, et kasvada fosforiväetistega. Suurte saakide saamiseks kasutatakse orgaanilisi ja mineraalväetisi üheaegselt.

Väetiste puhul eristatakse kiiretoimelisi väetisi ja pikatoimelisi väetisi. Kiiretoimeliste väetiste puhul on enamus taimetoitaineid vees lahustusvad. Tavaliselt kestab selliste väetiste mõju paar kuud. Kiiretoimelised väetised võivad esineda nii liht- kui kompleksväetistena (sisaldada kas ainult üht või mitut toiteelementi) ning neid võib kasutada nii kasvupinnasesegude põhiväetamisel kui ka neile pinnastele rajatud haljastuse edasisel hooldamisel (pealtväetamisel). Pealtväetamise korral on oluline tagada piisav kastmine.

Pikaajalise mõjuga väetisi toodetakse toorainetest, mille koostisest muutuvad toitained taimedele kättesaadavaks kas mikrobioloogiliste protsesside või mineraalide murenemise tulemusel. Pikaajalise mõjuga lämmastikväetis on orgaanilistest väetistest kompost. Selle väetise puhul oleneb lämmastiku vabanemise kiirus taimede kättesaadavasse vormi süsiniku ja lämmastiku vahelisest suhtest. Sobiv suhe oleks 25:1.

Lämmastikväetisena kasutatakse ka sõnnikut. 1 tonn kvaliteetset sõnnikut annab 5 kg lämmastikku, millest 25% on esimesel aastal kasutatav taimede poolt. Ülejäänud lämmastik vabaneb 3 - 5 aasta jooksul. Sõnnikuga väetades tuleb jälgida et N üle ei väetataks, kuna üle kasutades võib reostuda põhjavesi.

Tööstuslikult toodetavaks lämmastikuühendiks on näiteks metüleenuurea ehk nn püsilämmastik.

Pika toimeajaga fosforväetisi ja kaaliumväetisi toodetakse looduslikest mineraalidest, milles sisalduvad fosfori- ja kaaliumiühendid ei ole vees lahustuvad. Nende toime on väga aeglane, kuna nad muutuvad taimedele kättesaadavaks peaasjalikult murenemisprotsessi kaudu. Murenemist võib kiirendada, kui neid väetisi lisada juba komposteerimisprotsessi käigus. Sel juhul satuvad nad kasvupinnasesse koos kompostiga ning on selleks ajaks juba läbinud teatud etapi murenemisprotsessist.  

Juhitava toimeajaga e. osmocote tüüpi väetised - Nende väetiste toimimise põhimõte seisneb selles, et väetisegraanulid „pakitakse“ vedelikku poolläbilaskvatesse kestadesse, kust toiteelementide vabanemine mullalahusesse toimub tänu osmoosile. Mõju algus ja selle kestus olenevad nii väetisegraanuleid katva kesta koostisest ja paksusest kui pinnase temperatuurist ning niiskusrežiimist. Meie kliimaga sobiks rohkem orgaaniliste vaikudega kaetud graanulid, sest sealt vabaneb toiteaineid suhteliselt madalal temperatuuril.  Osmocote -tüüpi väetiste kasutusefektiivsus on kõrge, kuna ei toimu toiteelementide väljauhtumist kasvupinnasest. Toime kestab 3-4 nädalat kuni 16-18 kuud. Juhitava toimeajaga väetisi võib segada kasvupinnasesse nii pinnast valmistavas ettevõttes kui lisada pinnasesse kasutuskohal (taimede istutamise käigus). Niisamuti võib neid kasutada pealtväetamisel, kuna tänu kestale puudub otsekontakt taimega, mistõttu nende kasutamine on taimede jaoks turvaline. On leitud, et taimed omastavad seda tüüpi vätistest 80-90 % toiteelemntidest.

Toiteelementide doseerimisel on oluline silmas pidada ka miinimumfaktori seadust, mille kohaselt taimede kasvu ja arengut limiteerib miinimumis olev toiteelement või mõni teine miinimumis olev kasvutegur (niiskus, temperatuur vms). Teiseks toitumisteooria nurgakiviks on toitainete täieliku tagastamise teooria, mille kohaselt toitaineid tuleb kasvupinnasesse tagasi anda sama palju, kui neid sealt saagiga eemaldatakse.

 

Kasutatud materjalid: http://www.rauning.ee/index.php/et/geotekstiil/kasutuskohtadest

http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%A4etis

A.   Mölder. Haljasalade kasvupinnased ja multšid. Luua, 2011

S. Tooding, Multšide omadused. Räpina aianduskool, a^?

^{A. Otsus. Väetamisõpetus. Luua,  2004}

^{http://www.itamerihaaste.net/files/435/Eneli_Kager.pdf}