kodutöö nr 4

1.       Püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega.

Püsilillede eeliseks on pikaealisus. Ühel kasvukohal võivad nad kasvada mitmeid aastaid. Paljud püsililled vajavad noorendamist alles 8-10 (näiteks astilbe, hanerohi), mõned isegi paarikümne aasta möödudes (nt pojeng, hosta, bergeenia). Tänu sellele alaneb ka töömaht. Suvelilled seevastu õitsevad vaid ühel suvel ning selleks, et saada õitsvaid peenraid, tuleb igal aastal külvata/osta uued suvelilled. See toob endaga kaasa ka rahalise kulu. Järelikult on püsilllede kasvatamine aias  odavam.  Püsilillede eeliseks on asjaolu, et valik on rikkalik nii päikeselisele, varjulisele, poolvarjulisele kasvukohale. Samuti on sobivaid liike nii niiskele (nt bergeenia, kopsurohi, priimula) kui kuivale kasvukohale (nt kukeharjad, mägisibulad, raudrohi, lavendel) ja happelisele (erinevad metsamarjad , kevadadoonis) ning  aluselisele kasvukohale (lina, karukell, kääbusiiris) Üheks eeliseks on kindlasti püsikute/sibullillede varajane õitsemine aias (nt  lumekupp, lumikelluke, krookused, nartsissid, tulbid). Samuti leidub hilisemaid õitsejaid (nt. verev kukehari, sügislill, karpaadi kellukas).  Puuduseks on ilmselt see, et esimesel aastal jääb õitsemine kesiseks, samuti võtab püsikupeenra ilme saavutamine nende aeglasema kasvu tõttu aega. Eelis suvelillede ees on see, et püsillli on väga erineva kõrgusega, pakkudes võimalusi  mitmekesiseks kujunduseks. Ja püsililled (kui  õige liik  on istutatud sobivasse kasvukohta) on enamasti ilmastikukindlamad. Nt tugev vihm ei riku püsikuid nii nagu rikub suvelilli. Kuid püsilillede puhul tuleb arvestada, et enamasti õitsevad nad mingi perioodi vältel ning peale õitsemist ei pruugi nende lehestik pakkuda piisavat silmailu, seetõttu võib püsikutega peenra kujundamine osutuda keerulisemaks kui suvelilledega peenra kujundamine.

2.       Paljundamisviis oleneb eelkõige taimest, mida paljundada. Kuid ilmselt on algajale aiandushuvilisele kõige lihtsam puhma jagamine. Puhma jagamise teel  paljundatud püsikute puhul on ebõnnestumise oht väiksem kui näiteks rohtse või poolpuitunud pistikutega jagamise teel. Pistikutega jagamise teel taime paljundamise puhul tuleb pistikuid kaitsta otses päikesevalguse eest, samuti piserdada, et niiskus oleks piisav. Miinuseks on ka see, et sel viisil paljundatud taime ei saa kohe kasvukohale istutada ja õitsema hakkamiseks kulub sel viisil paljundatud taimel kauem aega kui puhma jagamise teel paljundatud taimel. Puhma jagamise teel paljundatud taime võib kohe ka kasvukohale istutada.

Taimi, mis paljunevad võsundite abil (nt. metsvits, igihali, aedmaasikas) on samuti lihtne paljundada, sest enamasti kohanevad nad uuel kasvukohal hästi.

Võrsikutega paljundmist kasutatakse juhul, kui teised paljundusviisid ei anna tulemust. Emataime võsu painutatakse maha jalõigatakse läbi, kinnitatakse maapinnale kinnituskonksuga ja kaetakse mullaga. Koht hoitakse niiske, mahapainutatud võsust kasvab noor taim. Selliselt paljundatakse nt kipslille, sest tema jagamine puhmikuga ei pruugi õnnestuda, sest talub halvasti juurekaela vigastusi ning võib jääda põdema.

Ise ei ole kasutanud varem sibulillede jagamist sigisbulate ja sibulasoomustega. Mõlemal puhul  on taimede ettekasvatamine pikk protsess. Tütarsibulatega paljunadmist aga soovitaksin küll, sest selline viis on lihtne ja suuremad sibulad saab kohe kasvukohale istutada. Pisemaid tuleks siis potis aasta ette kasvatada.

 

3. Kuiv, päikeseline, toitainetevaene muld

Kuiva, päikesepaistelise ning toitainetevaese mulla taimetamiseks kasutaksin harilikku kukeharja (Sedum acre), kollast karikakart (Anthemis tinctoria), põldmagunat (Papaver dubium) ja kassisaba (Veronica spicata). Antud taimi kasutaksin lilleniidu rajamisel (näiteks paepealsetel).

 

 

 

https://universodasflores.wordpress.com/2013/03/15/anthemis-tinctoria/

http://www.gopixpic.com/640/sedum-acre-elegans-krajinae/http:%7C%7Cwww*sedumphotos*net%7Cd%7C4634-2%7CSedum%20acre%20krajinae%20*jpg/

http://seedsforgreenroofs.blogspot.com/2011/04/papaver-rhoeas-poppy-burst-of-red-on.html

 
http://chalksteppe.org/en/flora-and-fauna/species/anthemis-tinctoria.html

 

 

 

Poolvarjulisele, huumusrikkale kasvukohale kasutaksin peenra äärde südajalehist bergeeniat (Bergenia cordifolia) ja  suureõielist kurereha ´Plenum´ (Geranium himalayense ´Plenum´), nende taha õrna ülast (Anemone blanda) ja kõige taha dauuria lursslille (Cimicifuga dahurica)

 

 

 

http://www.nuleaf.co.za/shop/summer-perennials/bergenia-cordifolia/

http://www.agreengardening.com/plants/cimicifuga-dahurica.asp

http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Geranium_himalayense_'plenum'_01.JPG

http://www.groen.net/Article.aspx?id=3305

 

Varjulisele kasvukohale ja happelise mullaga kasvukohale kasutaksin alpi kortslehte (Alchemilla alpina), jaapani priimulat ´Millers Crimson´´(Primula japonica ´Millers Crimson´) ja lamavat taliharja (Gaultheria procumbens)

 

 

 

http://www.glaciercitygardener.com/our-plants.html

http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=359&catb=1

http://www.francini-mycologie.fr/BOTANIQUE/Alchemilla_alpina.html

 

Kasutatud kirjandus:

Barlage, A., Berger, F. Suur püsikuraamat. Tallinn: Varrak, 2012

Uurman, K. http://aianduskool.ee/rohttaimed/

 

http://loodusaed.kirikiri.ee/spip.php?article11

 

 

 

 

 

 

kodutöö nr 3

1.    Koosta suvelillede SWOT analüüs (Õppematerjal SWOT analüüsi koostamise kohta)

 

Tugevused: 1.    Kiire kasv 2.    Rikkalik õitsemine 3.    Pikk õitsemisperiood 4.    Konteinerhaljastuses kasutatav	Nõrkused: 1.    Enamasti vajalik taimede ettekasvatus 2.    Kasvatamine töömahukas 3.    Haljastamine suvelilledega kallim kui püsikutega 4.    Vähesed suvelilled taluvad varju 5.    Karmidele ilmastikuoludele vähe vastupidavad
Võimalused: 1.    Tänu kiirele kasvule saab täita peenarde tühimikke 2.    Kaunistada rõdusid ja terasse 3.    Osa suvelilli (nt. saialill) paljuneb isekülvist ja seega tärkab vara, ilmestades nii nt köögiviljapeenart. 4.    Taimi ette kasvatades saab juba talvel tunda kevadet :)	Ohud: 1.    Hilised öökülmad kahjustavad taimi 2.    Nõudlikud kasvukoha suhtes 3.    Seemned ei idane 4.    Kuna vajavad palju kastmist, siis oht läbi kuivada, kui pererahvas puhkusele sõidab J

 

2.    Võrdle seemnete skarifitseerimist ja stratifitseerimist. Mis need on?

 

Seemnete töötlemist nimetatakse skarifitseerimiseks. Siia kuulub mehaaniline (seemnekesta vigastamine nt.liiva, kruusa või klaasipuruga või nt viiliga seemnekesta hõõrumine), keemiline (erinevate hapetega töötlemine) või temperatuuriga (keeva veega töötlemine) töötlemine. Skarifitseerimise käigus vigastatakse seemnekesta, seeläbi saavutatakse selle poolt vee ja gaaside läbilaskvus. See on vajalik idanevuse kiirendamiseks. Kasutatakse juhul, kui seemnekest on liiga paks või siis, kui soovitakse puhkeperioodi katkestada.Protsessi edukusest annab märku see, kui seeme vees leotades paisub.  

Stratifitseerimiseks nimetatkse kunstlikult tekitatud temperatuuri, niiskus ja õhureziimiga seemnete idanemise soodustamist.Seda meetodit kasutatakse taimede puhul, millel on pikk puhkeperiood (nt priimulad). Võrreldes skarifitseerimisega on see pikk protsess, stratifitseerimisaeg võib olla 1kuust kuni 2 aastani. Temperatuurid töötlemisel jäävad 0-+5 kraadi vahele. Protsessi edukuse kohta annavad märku ilmunud idujuured.

 

3.    Põhjenda, miks on suvelilli otstarbekam seemnetega paljudada. Kuidas seemnetega paljundamine toimub? (Kui sinu arvates polegi suvelilli otstarbekas seemnetega paljundata, siis põhjeda sedagi.)

 

Seemnetega paljundamisel on võimalused suuremad – seemned on võimalik varem külvata, et saada taim varem õitsema, seemnetega paljundamine on odavam  - seemneid saab koguda oma aia või sõprade suvikutelt, õigesti kogutud ja hoitud seemned säilivad mitmeid aastaid, osa suvililli on võimalik külvata otse kasvukohale Seemnest kasvatatud taimed on ilmastikukindlamad. Suvelillede vegetatiivne paljundamine (pistikutega) on keeruline, pistikuid on väga keeruline üle talve hoida.

Protsessi kirjeldus: Seemnetega paljundamiseks kogutakse õitsemise lõpetanud suvikutelt seemned. Kiirestiidanevate taimede seemned kogutakse enamasti täisküpsuses. Seemned kogutakse seemnekotikestesse, märgistatakse. Seejärel seemned  puhastatakse kuivatatakse ,säilitatakse jahedas ja kuivas kohas.

Seemneid on võimalik külvata otse kasvukohale või ette kasvatada. Ette kasvatatakse taimed, mille külvi ja õitsemisaja vahele jääb pikem periood (nt lobeelia, petuunia), otse peenrasse külvatakse taimed, mis on kiirekasvulisemad (nt saialill, mungalill). Külv algab kasvukoha ettevalmistusest, seemne suurusele vastavalt valitakse külviõu – väikesed seemned külvatakse külvikasti või karpi. Suuremad seemned ühe kaupa külvikassetti või nt turbatabletti. Anum täidetakse kasvusubstraadiga, tasandatakse, ääred vajutatakse kergelt kinni, et sinna vahele ei jääks õhuvahesid. Vastavalt seemne idanemisvajadusele seeme kas asetatakse katmata või kaetakse. Oluine on niiskuse olemasolu, läbikuivamist tuleb vältida.Idanemistemperatuur +18-+25 kraadi.Idanemise soodustamiseks võiks anuma katta kile või klaasiga. Kui on ilmnenud idulehed, siis taimied, mis on külvatud külvikasti või karpi, pikeeritakse. Samuti näpistatakse ära juuretipp 1/3 ulatuses, et parandada juure hargnemist. Taimed pikeeritakse ridadesse, vahekaugused olenevad taime suurusest (suurematele jäetakse nt 5 cm vahe -peiulill, pisematele nt sinilobeelia jäetakse 1-3 cm vahe.) Enamasti pikeeritakse taimed ühekaupa, lobeeliad 5 kaupa. Pikeerimise järgselt taimi piserdatakse.

Peale pikeerimist taimed potistatakse. Õige aeg selleks on, kui taimede lehed hakkavad kokku puutuma. Taim potistatakse 1 kaupa (va lobeelia), istutussügavus sama,nagu enne. Pott ei tohi olle liiga suur ega liiga väike – juured ei tohi jääda kõveralt.

Suvelillede kasvatamine kasukohal on sarnase külviprotsessiga, kuid seemned külvatakse otse peenrale kas hajusalt või ridadesse. Oluline, et külvipind oleks sile. Pikeerimist ei toimu, taimed harvendatakse. Kiiremaks tärkamiseks võib ala katta kattelooriga.

 

Kasutatud materjal:

1.    Iluaianduse käsiraamat. M.Laane, 2005, lk 315,316

2.    . http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=84

3.    http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=89

kodutöö nr 2

1.    Mille poolest erinevad üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased lilled üksteisest? Too näiteid.

 

Üheaastased, kaheaastased ja mitme aastased taimed erinevad üksteisest

·         Eluea pikkuse poolest – üheaastased lilled kasvavad seemnest, õitsevad, viljuvad ja kasvatavad seemned 1 kasuvperioodi jooksul. Kaheaastased taimed kasvavad seemnest moodustades varred ja lehed esimsel aastal, teisel aastal õitsevad ja moodustavad seemned. Kuid püsilillede eluiga on rohkem kui kaks aastat.

 

·         Külmakindluse poolest – üheaastased taimed on tavaliselt külmaõrnad. Enamik suvelilli istutatakse õue alles peale öökülamde möödumist, kuid on ka erandedi nt. võõrasema. Püsilillede ja kahe aastaste lillede puhul on nii külmakindlaid lilli kui ka selliseid, mille mugulad (või taim) on vajalik talvituma tuua (nt gladiool).

 

Ehk on alljärgnev veidi meelevaldne aga:

 

·         Toitainete vajaduse poolest – enamasti üheaastased lilled vajavad toitaineterikast mulda ja regulaarset väetamist, et tagada piisav õitsemine. Ilmselt on amplitamede regulaarne väetamine oluline ka seetõttu, et mulda on amplis vähe. Püsilillede hulgas on taimede toitainete vajadus väga erinev – on neid, kes vajavad toitaineterikast mulda (nt pojeng) kui ka neid, kes vajavad madala toitainesisaldusega mulda (nt. verev kukehari, kes liigse väetamise korral kaotab oma kuju ja vajub inetult laiali).

 

·         Niiskusvajaduse poolest – kindlasti on iga taimerühma puhul niiskusvajadus erinev, kuid eeldan, et kui 1 aastane taim on istutatud amplisse, siis on tema niiskusvajadus suurem, kuna juurestiku võime niiskust saada on piiratud (ampli tõttu) ja amplit ähvardab mulla vähesuse tõttu läbi kuivamine. Ehk on üheaastastel taimedel on ka juurestik nõrgem?

 

·         Valgusnõudlikkuse poolest – enamasti on enamik suvelilli valgusnõudlikud (kuid on ka poolvarjutaluvaid nt. lobeelia, lemmalts, leeksalvei, kirinõges.Püsilillede hulgas esineb nii valgusnõudlikke kui ka varjutaluvaid.

 

·         Õitsemise algusaja poolest – suvikute hulgas varakevadisi õitsejaid aias ei leia, püsikute hulgas aga küll.

 

·         Kasutuse poolest – suvikutega saab kaunistada aknaid ja rõdusid,  neid on kerge ümber paigutada. Samuti saab kasutada väljakute ja linnatänavate haljastuses. Samuti on hea paigutada suvikuid peenardesse püsilillede vahele tühimike täitmiseks.

 

·         Kasvukiiruse poolest – suvikud kasvavad kiiremini kui püsikud, õitsemisaeg saabub „kohe“.

 

 

2.    Arutle, mis võib juhtuda, kui lilletaim(ed) istutada ebasobilikule kasuvukohale (valgus, mulla viljakus, niiskus). Miks on tähtis taimede kasvukoha nõudetega arvestada? Too näiteid.

 

Kui istutada taimed neile mitte sobivale kasvukohale, siis taim ei jää kasvama või hakkab „kiratsema“. Suure valgusnõudlikkusega taimed ei õitse poolvarjus/varjus nii rikkalikult, võivad venida pikaks, kaotavad omase kasvukuju. Varjulembeste taimede lehed ereda valguse käes võivad saada põletusi, võrsed langevad longu ja taimed võivad hukkuda. Varjutaimed ei talu tavaliselt ka tugevaid tuuli, sest vajavad niisket rammusta mulda ja jahedamat õhku. Lahjemat, toitainete vaesemat mulda vajavad taimed kaotavad samuti oma kuju, venivad välja, kui istutada nad toitaineterikkasse mulda (nt verev kukehari). Kui toitainete rikast mulda vajavad taimed istutada viljatusse mulda, siis nad jäävad kasvus kängu, õitsevad vähe või üldse mitte. Nt pojeng, kui on viljatus, kuivas pinnases, siis ei pruugi õitseda. Sama on ka näiteks suvikutega, kui muld on väheviljakas, kuiv, siis õitsemine ka ka kasvamine pidurdub, samuti on nad haigustele vastuvõtlikumad (nt nakatuvad jahukastesse). See kehtib üleüldiselt – ebasobivasse kasvukohta istutatud taimed on haigustele vastuvõtlikumad. Kuivalembeste taimede puhul võivad liigse niiskuse puhul juured (ja ka taim ise) mädaneda (nt mägisibul).

 

 

3.    Vali enamlevinud sugukondade hulgast 3 huvipakkuvamat. Leia veebist ja/ või raamatutest valitud sugukondade peamisi morfoloogilisi tunnuseid. Koosta võrdlev tabel. Valida saab neid sugukondi, mida pole veel käsitletud. Käsitletud sugukonnad on välja toodud allpool oleval joonisel.

 

Morfoloogiline tunnus	Sugukond
	ubalehelised Menyanthaceae (nt. ubaleht, Menyanthes trifoliat) L	vesiroosilised Nymphaeceae (nt kollane vesikupp e Nuphar Lutea)	huulheinalised Doseraceae ( nt. pikalehine huulhein e. Drosera anglica)
õis	Ühekojaline, õied kobaras, õisikuvarb lehistumata, karvane, 5 terava narmastunud tipmega, tupp kroonist kuni 7 korda lühem, tömbitipmeline, tupp ja kroon liitlehised	Õied mõlemasugulised kaheli õiekattega, tupplehed suured, Kroonlehed tupplehtedest 3 korda lühemad, emakasuudme ketas keskelt nõgus, lainja ja terve servaga, 10-20 kiirega	Kuueõieline kobarõisik.
vili	Kupar, seemned pruunikaspunased, läätse kujuga	Rohkete pesadega paljuseemneline kupar	Ühepesaline sile kupar.
leht	Liitlehed, lehed kolmetised, pikarootsulised.	Lihtelehed. Suured (laius 8-22 cm), ovaalsed, suurelt lõhestunud südaja alusega, leherood kitsad, kuid servani välja, ei kaardu üksteise peale. Värv pealt kollakasroheline. Leheroots ülaoas kolmekandiline või lapik.	Piklikud püstised ja piklikud või lamavad ja ümmargused või äraspidi munajad rööproodsed lihtlehed. Lehed paiknevad juurmise kodarikuna. Lehe servas liikumisvõimelised tentaaklid (karvad) putukate püüdmiseks
vars	Soomusjate alalehtedaga risoom, tipuosas tuleb maa peale ja muutub tõusvaks maapealseks varreks	Veesisene, rohkete õhuruumidega.	Lühike, vähe arenenud
Maa-alune osa	Risoom tugev, tõusev, ruljas, lüliline	Arvukate lisajuurtega jäme, tugev risoom. Risoomi pind kaetud äralangenud lehtede arvuga.	Nõrglt arenenud sammasjuurestik
Kasvukoht	Sage soodes, lodumetsades	Jõed, järved , tiigid	Rabades, siirdesoodes

 

rohttaimed 1 kodutöö

1. Ülesanne: Taimede hierarhia

Riik

 

Hõimkond

 

Klass

 

Selts

 

Sugukond

 

Perekond

           

Liik                 Alamliik (subspecies e. ssp)

                        Hübriid (x)

                        Teisend (varietas e. var)

                        Vorm (forma e. f)

 

Sort                           Sordirühm

 

2.ülesanne

1. Sort:`Red Spangles`

2.Liigi nimi eesti keeles: väri-helmikpööris

3. Liigi nimi ladina keeles: Heuchera x brizoides

4. Perekond: helmikpööris, Heucera

5. Sugukond: kivirikulised, Saxifragaceae

6. Tunnus: hübriidi näitab ladinakeelses nimes olev x

 

 

https://www.google.ee/search?q=heuchera+brizoides+%60Red+Spangles%60&biw=1366&bih=620&tbm=isch&imgil=9vcvSmvaUPjjnM%253A%253BOknjVA5--HQuFM%253Bhttp%25253A%25252F%25252Fwww.aiasober.ee%25252Ftooted%25252Fp%25252525C3%25252525BCsililled%25252Fhelmikp%25252525C3%25252525B6%25252525C3%25252525B6rised-ja-hostad%25252F&source=iu&pf=m&fir=9vcvSmvaUPjjnM%253A%252COknjVA5--HQuFM%252C_&usg=__p-AQBFNRLC055UjUwQ3F9Ng3Se0%3D&ved=0CCkQyjc&ei=u858VNX5O-PiywPgwYDwCQ#facrc=_&imgdii=_&imgrc=9vcvSmvaUPjjnM%253A%3BOknjVA5--HQuFM%3Bhttp%253A%252F%252Fwww.aiasober.ee%252Fpictures%252Fproducts%252F12437.jpg%3Bhttp%253A%252F%252Fwww.aiasober.ee%252Ftooted%252Fp%2525C3%2525BCsililled%252Fhelmikp%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rised-ja-hostad%252F%3B400%3B320

 

3. Eesti kliimatsooni iseloomustus

Taimede maksimaalse külmakindluse määramiseks on kasutusele võetud kliimatsoonide mõiste (Ets.). Taimedel on erinevad kasvutingimused. Selleks, et valida kasvukohale sobivaid taimi, on vaja teada kliimatsooni. Väiksema numbriga tsoonis (karmimas kliimas) ei pruugi taim kasvada/ellu jääda. Seega on mõistlik taimi valides jälgida, kas nad ka meie kliimatsoonis vastu peavad.  Eesti kuulub valdavat 5 kliimatsooni. See tähendab, et kasvavad taimed, mis taluvad 23-29 kraadist pakast. Lääne-Eesti ja saared kuuluvad 6 tsooni ja Ida-Eesti kuulub 4 tsooni. Ehk Lääne-Eestis ja saartel võib kasutada veidi külmaõrnemaid taimi, sest talvised temperatuurid ei ole seal nii madalad.