1.
Püsilillede eelised ja puudused võrreldes
suvelilledega.
Püsilillede eeliseks on
pikaealisus. Ühel kasvukohal võivad nad kasvada mitmeid aastaid. Paljud
püsililled vajavad noorendamist alles 8-10 (näiteks astilbe, hanerohi), mõned
isegi paarikümne aasta möödudes (nt pojeng, hosta, bergeenia). Tänu sellele
alaneb ka töömaht. Suvelilled seevastu õitsevad vaid ühel suvel ning selleks,
et saada õitsvaid peenraid, tuleb igal aastal külvata/osta uued suvelilled. See
toob endaga kaasa ka rahalise kulu. Järelikult on püsilllede kasvatamine aias odavam.
Püsilillede eeliseks on asjaolu, et valik on rikkalik nii päikeselisele,
varjulisele, poolvarjulisele kasvukohale. Samuti on sobivaid liike nii niiskele
(nt bergeenia, kopsurohi, priimula) kui kuivale kasvukohale (nt kukeharjad,
mägisibulad, raudrohi, lavendel) ja happelisele (erinevad metsamarjad ,
kevadadoonis) ning aluselisele kasvukohale
(lina, karukell, kääbusiiris) Üheks eeliseks on kindlasti püsikute/sibullillede
varajane õitsemine aias (nt lumekupp,
lumikelluke, krookused, nartsissid, tulbid). Samuti leidub hilisemaid õitsejaid
(nt. verev kukehari, sügislill, karpaadi kellukas). Puuduseks on ilmselt see, et esimesel aastal jääb
õitsemine kesiseks, samuti võtab püsikupeenra ilme saavutamine nende aeglasema
kasvu tõttu aega. Eelis suvelillede ees on see, et püsillli on väga erineva
kõrgusega, pakkudes võimalusi
mitmekesiseks kujunduseks. Ja püsililled (kui õige liik on istutatud sobivasse kasvukohta) on enamasti
ilmastikukindlamad. Nt tugev vihm ei riku püsikuid nii nagu rikub suvelilli. Kuid püsilillede puhul tuleb
arvestada, et enamasti õitsevad nad mingi perioodi vältel ning peale õitsemist
ei pruugi nende lehestik pakkuda piisavat silmailu, seetõttu võib püsikutega
peenra kujundamine osutuda keerulisemaks kui suvelilledega peenra kujundamine.
2.
Paljundamisviis oleneb eelkõige taimest, mida
paljundada. Kuid ilmselt on algajale aiandushuvilisele
kõige lihtsam puhma jagamine. Puhma jagamise teel paljundatud püsikute puhul on ebõnnestumise
oht väiksem kui näiteks rohtse või poolpuitunud pistikutega jagamise teel.
Pistikutega jagamise teel taime paljundamise puhul tuleb pistikuid kaitsta
otses päikesevalguse eest, samuti piserdada, et niiskus oleks piisav. Miinuseks
on ka see, et sel viisil paljundatud taime ei saa kohe kasvukohale istutada ja
õitsema hakkamiseks kulub sel viisil paljundatud taimel kauem aega kui puhma
jagamise teel paljundatud taimel. Puhma jagamise teel paljundatud taime võib
kohe ka kasvukohale istutada.
Taimi, mis paljunevad võsundite abil (nt.
metsvits, igihali, aedmaasikas) on samuti lihtne paljundada, sest enamasti
kohanevad nad uuel kasvukohal hästi.
Võrsikutega paljundmist kasutatakse juhul,
kui teised paljundusviisid ei anna tulemust. Emataime võsu painutatakse maha
jalõigatakse läbi, kinnitatakse maapinnale kinnituskonksuga ja kaetakse
mullaga. Koht hoitakse niiske, mahapainutatud võsust kasvab noor taim.
Selliselt paljundatakse nt kipslille, sest tema jagamine puhmikuga ei pruugi
õnnestuda, sest talub halvasti juurekaela vigastusi ning võib jääda põdema.
Ise ei ole kasutanud varem sibulillede
jagamist sigisbulate ja sibulasoomustega. Mõlemal puhul on taimede ettekasvatamine pikk protsess.
Tütarsibulatega paljunadmist aga soovitaksin küll, sest selline viis on lihtne
ja suuremad sibulad saab kohe kasvukohale istutada. Pisemaid tuleks siis potis
aasta ette kasvatada.
3. Kuiv, päikeseline, toitainetevaene muld
Kuiva, päikesepaistelise ning toitainetevaese
mulla taimetamiseks kasutaksin harilikku kukeharja (Sedum acre), kollast
karikakart (Anthemis tinctoria), põldmagunat (Papaver dubium) ja kassisaba
(Veronica spicata). Antud taimi kasutaksin lilleniidu rajamisel (näiteks paepealsetel).
http://chalksteppe.org/en/flora-and-fauna/species/anthemis-tinctoria.html
Poolvarjulisele, huumusrikkale kasvukohale kasutaksin peenra äärde südajalehist bergeeniat (Bergenia cordifolia) ja suureõielist kurereha ´Plenum´ (Geranium himalayense ´Plenum´), nende taha õrna ülast (Anemone blanda) ja kõige taha dauuria lursslille (Cimicifuga dahurica)
Varjulisele kasvukohale ja happelise mullaga kasvukohale kasutaksin alpi kortslehte (Alchemilla alpina), jaapani priimulat ´Millers Crimson´´(Primula japonica ´Millers Crimson´) ja lamavat taliharja (Gaultheria procumbens)
Barlage,
A., Berger, F. Suur püsikuraamat. Tallinn: Varrak, 2012
Uurman, K. http://aianduskool.ee/rohttaimed/