kodutöö nr 2

1.    Mille poolest erinevad üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased lilled üksteisest? Too näiteid.

 

Üheaastased, kaheaastased ja mitme aastased taimed erinevad üksteisest

·         Eluea pikkuse poolest – üheaastased lilled kasvavad seemnest, õitsevad, viljuvad ja kasvatavad seemned 1 kasuvperioodi jooksul. Kaheaastased taimed kasvavad seemnest moodustades varred ja lehed esimsel aastal, teisel aastal õitsevad ja moodustavad seemned. Kuid püsilillede eluiga on rohkem kui kaks aastat.

 

·         Külmakindluse poolest – üheaastased taimed on tavaliselt külmaõrnad. Enamik suvelilli istutatakse õue alles peale öökülamde möödumist, kuid on ka erandedi nt. võõrasema. Püsilillede ja kahe aastaste lillede puhul on nii külmakindlaid lilli kui ka selliseid, mille mugulad (või taim) on vajalik talvituma tuua (nt gladiool).

 

Ehk on alljärgnev veidi meelevaldne aga:

 

·         Toitainete vajaduse poolest – enamasti üheaastased lilled vajavad toitaineterikast mulda ja regulaarset väetamist, et tagada piisav õitsemine. Ilmselt on amplitamede regulaarne väetamine oluline ka seetõttu, et mulda on amplis vähe. Püsilillede hulgas on taimede toitainete vajadus väga erinev – on neid, kes vajavad toitaineterikast mulda (nt pojeng) kui ka neid, kes vajavad madala toitainesisaldusega mulda (nt. verev kukehari, kes liigse väetamise korral kaotab oma kuju ja vajub inetult laiali).

 

·         Niiskusvajaduse poolest – kindlasti on iga taimerühma puhul niiskusvajadus erinev, kuid eeldan, et kui 1 aastane taim on istutatud amplisse, siis on tema niiskusvajadus suurem, kuna juurestiku võime niiskust saada on piiratud (ampli tõttu) ja amplit ähvardab mulla vähesuse tõttu läbi kuivamine. Ehk on üheaastastel taimedel on ka juurestik nõrgem?

 

·         Valgusnõudlikkuse poolest – enamasti on enamik suvelilli valgusnõudlikud (kuid on ka poolvarjutaluvaid nt. lobeelia, lemmalts, leeksalvei, kirinõges.Püsilillede hulgas esineb nii valgusnõudlikke kui ka varjutaluvaid.

 

·         Õitsemise algusaja poolest – suvikute hulgas varakevadisi õitsejaid aias ei leia, püsikute hulgas aga küll.

 

·         Kasutuse poolest – suvikutega saab kaunistada aknaid ja rõdusid,  neid on kerge ümber paigutada. Samuti saab kasutada väljakute ja linnatänavate haljastuses. Samuti on hea paigutada suvikuid peenardesse püsilillede vahele tühimike täitmiseks.

 

·         Kasvukiiruse poolest – suvikud kasvavad kiiremini kui püsikud, õitsemisaeg saabub „kohe“.

 

 

2.    Arutle, mis võib juhtuda, kui lilletaim(ed) istutada ebasobilikule kasuvukohale (valgus, mulla viljakus, niiskus). Miks on tähtis taimede kasvukoha nõudetega arvestada? Too näiteid.

 

Kui istutada taimed neile mitte sobivale kasvukohale, siis taim ei jää kasvama või hakkab „kiratsema“. Suure valgusnõudlikkusega taimed ei õitse poolvarjus/varjus nii rikkalikult, võivad venida pikaks, kaotavad omase kasvukuju. Varjulembeste taimede lehed ereda valguse käes võivad saada põletusi, võrsed langevad longu ja taimed võivad hukkuda. Varjutaimed ei talu tavaliselt ka tugevaid tuuli, sest vajavad niisket rammusta mulda ja jahedamat õhku. Lahjemat, toitainete vaesemat mulda vajavad taimed kaotavad samuti oma kuju, venivad välja, kui istutada nad toitaineterikkasse mulda (nt verev kukehari). Kui toitainete rikast mulda vajavad taimed istutada viljatusse mulda, siis nad jäävad kasvus kängu, õitsevad vähe või üldse mitte. Nt pojeng, kui on viljatus, kuivas pinnases, siis ei pruugi õitseda. Sama on ka näiteks suvikutega, kui muld on väheviljakas, kuiv, siis õitsemine ka ka kasvamine pidurdub, samuti on nad haigustele vastuvõtlikumad (nt nakatuvad jahukastesse). See kehtib üleüldiselt – ebasobivasse kasvukohta istutatud taimed on haigustele vastuvõtlikumad. Kuivalembeste taimede puhul võivad liigse niiskuse puhul juured (ja ka taim ise) mädaneda (nt mägisibul).

 

 

3.    Vali enamlevinud sugukondade hulgast 3 huvipakkuvamat. Leia veebist ja/ või raamatutest valitud sugukondade peamisi morfoloogilisi tunnuseid. Koosta võrdlev tabel. Valida saab neid sugukondi, mida pole veel käsitletud. Käsitletud sugukonnad on välja toodud allpool oleval joonisel.

 

Morfoloogiline tunnus	Sugukond
	ubalehelised Menyanthaceae (nt. ubaleht, Menyanthes trifoliat) L	vesiroosilised Nymphaeceae (nt kollane vesikupp e Nuphar Lutea)	huulheinalised Doseraceae ( nt. pikalehine huulhein e. Drosera anglica)
õis	Ühekojaline, õied kobaras, õisikuvarb lehistumata, karvane, 5 terava narmastunud tipmega, tupp kroonist kuni 7 korda lühem, tömbitipmeline, tupp ja kroon liitlehised	Õied mõlemasugulised kaheli õiekattega, tupplehed suured, Kroonlehed tupplehtedest 3 korda lühemad, emakasuudme ketas keskelt nõgus, lainja ja terve servaga, 10-20 kiirega	Kuueõieline kobarõisik.
vili	Kupar, seemned pruunikaspunased, läätse kujuga	Rohkete pesadega paljuseemneline kupar	Ühepesaline sile kupar.
leht	Liitlehed, lehed kolmetised, pikarootsulised.	Lihtelehed. Suured (laius 8-22 cm), ovaalsed, suurelt lõhestunud südaja alusega, leherood kitsad, kuid servani välja, ei kaardu üksteise peale. Värv pealt kollakasroheline. Leheroots ülaoas kolmekandiline või lapik.	Piklikud püstised ja piklikud või lamavad ja ümmargused või äraspidi munajad rööproodsed lihtlehed. Lehed paiknevad juurmise kodarikuna. Lehe servas liikumisvõimelised tentaaklid (karvad) putukate püüdmiseks
vars	Soomusjate alalehtedaga risoom, tipuosas tuleb maa peale ja muutub tõusvaks maapealseks varreks	Veesisene, rohkete õhuruumidega.	Lühike, vähe arenenud
Maa-alune osa	Risoom tugev, tõusev, ruljas, lüliline	Arvukate lisajuurtega jäme, tugev risoom. Risoomi pind kaetud äralangenud lehtede arvuga.	Nõrglt arenenud sammasjuurestik
Kasvukoht	Sage soodes, lodumetsades	Jõed, järved , tiigid	Rabades, siirdesoodes